Kuidas kirjamehed elavad ehk Kokkuvõte 14. kirjandusseminarist „Lätete pääl”

SEMINAR • Sellesuvine noorte kirjanike ja kirjandushuviliste festival „Lätete pääl” toimus 3.–5. juulini Tsoorus ning kandis üldpealkirja „Kuidas elada?” Teemale, kuidas majanduslikult toime tulla, oli pühendatud enamik ettekandeid. Et elada tahavad reeglina nii kirjanikud kui mittekirjanikud, sealhulgas Võrumaa Teataja lugejad, siis ellujäämisstrateegiatest alustangi.

Vahur Afanasjev oli seminariks valmistudes Eesti kirjanike seas läbi viinud ankeetküsitluse, milles uuris, kuidas ja millest nad elavad. Kuna vastanuid oli üle 30, sai kogutud statistika mitmepalgeline ja huvitav. Eelkõige selgus etteaimatav: keskmine eesti kirjanik elab täpselt sama hästi või halvasti nagu keskmine eesti inimene. Hoolimata sellest, et ettekandja sõnul jaguneb rahva arvamus kirjanike elatustasemest vastandlikuks. Osa arvab, et literaadid elavad väga hästi ja seda teenimatult („kõik kirjanikud on külakurnajad”). Teised muretsevad, et eesti kirjandus võib kohe-kohe vaesuse tõttu välja surra ja siis on ka eesti rahval lõpp peal.

Sissetulekute osatähtuse pingerida (mida võib ilmselt laiendada kõigile loovisikutele) oli selline: 1) stipendiumid, 2) honorar, 3) tõlkimine ja toimetamine, 4) õppejõuks olemine, 5) kõik muud tööd, 6) asjade müümine, pärandus, 7) sotsiaalabi, abikaasa abi.