„Vananemine on universaalne tõbi, mille ravist me oleme teadlikud, aga ei rutta seda ellu viima. Ilmselt on päris paslik öelda, et ma pole vananemisega hästi kohanenud. Pean ennast ikka veel jõuks, kellega tuleb arvestada, selle asemel et seda lihtsalt taluda. Sedagi parimal juhul.

Meie, vanemad inimesed, peame oma õiguste ja arvamiste eest tugevamini seisma ning mitte laskma ümbritseval maailmal meid lihtsalt kõrvale lükata ja süüdistada kõikides hädades tänapäeva maailmas.

Kuna arstiteadus ja tervishoid on kõvasti arenenud, võtame meie, seeniorid, tegelikult maailma üle – me elame palju kauem, kui keegi oleks arvanud veel paarkümmend aastat tagasi. Ometi tunneme tihti, et oleme jäetud tähtsate otsuste tegemisest kõrvale ja oleme noortel jalus.

Facebookis ringleb anekdoot noorest toidupoe müüjast, kes räägib ühele vanaprouale, et kuna vanaproua põlvkond ei mõista, kui tähtis on keskkonna ökoloogiline puhtus, ülemaailmne soojenemine ja kogu see „roheline värk”, siis ei saa ta enam klientidele plastikaatkotte müüa, vaid ostjad peavad need ise kaasa võtma!

Vanaproua ütles vabandades: „Meie nooruse ajal ei olnud seda „rohelist värki”.” Müüja vastas: „See on tänapäeva probleem. Teie sugupõlv ei hoolinud sellest, et säästa keskkonda tulevate põlvede jaoks.”

„Minu nooruse ajal müüdi piima, limonaadi ja õlut ainult pudelites, mis viidi tagasi poodi,” selgitas vanaproua.

„Pood saatis need tootjale, kus need pesti, steriliseeriti ja täideti uuesti, nii et samu pudeleid kasutati korduvalt. Taarat tõepoolest tol ajal taaskasutati. Aga „rohelisest värgist” ei teadnud me midagi.

Ka pruune paberkotte, millesse toiduained pakiti, kasutati aastaid tagasi mitu korda, näiteks prügikottidena. Ent kõige rohkem on mul meeles, et me kasutasime neid ka oma kooliraamatute ümbrispaberitena. Olid ju õpikud kooli omad ja paber kaitses neid sodimiste eest. Aga jah, ei teadnud me ka siis midagi „rohelisest” keskkonnast.

Minu nooruse ajal käidi ikka jala trepist üles, sest mitte igal pool ei olnud lifte. Ka pesime me beebide mähkmeid, kuna pampersitest ei olnud me kuulnudki. Pesu kuivatati pesunööril tuule ja päikese käes, mitte pesukuivatis elektrit tarbides. Ja tõesti – keegi ei mõelnud tol ajal „roheliselt”.

Tol kaugel ajal oli igas kodus üks televiisor või raadio, mitte igas toas üks aparaat. Ja teleka ekraan oli nii suur nagu taskurätt, mitte aga selline nagu tänapäeval – peaaegu sama suur kui Montana osariik!

Köögis lõime vajalikud toiduained vahule käsitsi, sest elektrilisi aparaate ei olnud, mis selle töö meie eest ära oleksid teinud.

Kui oli tarvis saata posti teel õrnu asju, siis pakiti need ajalehtede sisse, mitte aga mullipaberisse.

Muru niitsime ka käsitsi, mitte ei kasutanud kütuse abil liikuvaid masinaid.

Sulepead olid tindiga uuesti täidetavad, keegi ei tulnud selle pealegi, et tühi sulepea ära visata ja uus osta.

Žiletitera nüriks muutumise korral vahetati ainult tera, mitte kogu kupatust.

Mäletan, et meie kodus oli igas toas ainult üks elektripistik, mitte kümmekond, nagu mul neid nüüd on. Tänapäeval arvutite ja internetiga kaasnevast ma ei räägigi.

Kas pole siis ikkagi kurb see, kuidas praegused noored räägivad, et meie, vanad inimesed, reostasime oma noorusajal keskkonda, kuna meil ei olnud seda „rohelist värki”?” küsis vanaproua.