Neljapäevasel Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi hoone avamisel tsiteeris Võru linnapea Anti Allas mustanahaliste õiguste eest võidelnud Nelson Mandelat, kes on öelnud, et maailma muutmiseks on kõige võimsam relv haridus.

Haridust peavad vähemalt sõnades kõige tähtsamaks ka Eesti riigi juhid, väites, et mida parem on haridus, seda paremini läheb Eesti riigil ja rahval.

Tegudes on paraku asjalood kehvad või väga kehvad. Viimastel aastatel on tegeldud Eestile au ja kuulsust toonud koolisüsteemi hävitamisega lausa riiklikul tasemel. Kõigepealt tõmmati omavalitsustel viimase paarikümne aasta kõige raskemal ajal maksuraha vähendamisega tool alt ära. Seejärel sundlikvideeriti kampaania korras väiksemad külakoolid. Maakoolide kadumine tõi omakorda kaasa inimeste massilise lahkumise maalt ja Eestist üldse. Veel kümmekond aastat tagasi räägiti hariduses keskhariduse olulisusest ning sellest, et moodsas maailmas saab keskharidus baashariduseks mis tahes ameti õppimisel. Nüüd aga on asutud riigigümnaasiumide loomise sildi all seni keskharidust andnud gümnaasiumide hävitamist. Võrumaa näitel tähendab see maakonnas kõigi keskkoolide ja gümnaasiumide kaotamist peale ühe, alles rajamisel oleva riigigümnaasiumi, mis saab omale nimeks Võru Kreutzwaldi gümnaasium.

Riigi tasemel paistab ehk gümnaasiumide sundlikvideerimine igati ilus ja tõhus, aga kohalikul tasandil tähendab see inimlikku tragöödiat koos aastasadade pikkuste kultuuritraditsioonide hävitamisega. Võib-olla on õige lähenemine selline: pole kooli, pole probleemi. Näiteks Võrus on tekkinud vastuseis juba ainuüksi selle pinnalt, et uus riigikool varastab endale pikkade traditsioonidega kooli nime. Võib vaid ette kujutada, mis tundega lähevad õpetajad lastele tundi andma, kui nad ei tea täpselt, mis neist saab lähema paari aasta jooksul, mil nii Võru linna kui ka terve Võrumaa hariduselu põhjalikult pea peale pööratakse.

Jõuluaeg on mõtiskluste ja endasse vaatamise aeg. Loodetavasti leiavad otsustajad võimaluse pilgu peeglisse heita. Rahulikku jõuluaega!