Mida mõtleb mees vuntside taga ehk tosin juubeliküsimust jõululapsele Peeter Oleskile

Peeter Oleskiga olen tuttav juba 20 aastat. Mäletan selgelt meie esimest kohtumist – vurasime parajasti tolleaegse kaitseministeeriumi kantsleri Priit Heinsalu Volvos Tallinnast Tartu poole ning Peeter ajas nii tarka ja inforikast juttu, et otsustasin targu vait olla. Ajast, kui Peeter kultuuriminister oli, meenub mulle tema soovitus: „Kui Tartu poole sõidad, tee Mäos peatus ja küsi, millist õlut kultuuriminister joob.” Tegin peatuse ja küsisin – öeldi, et nisuõlut. Proovisin – päris hea maitse oli Peetri soovitatul. Ühe lühikese mõttevahetuse Peetriga olen kirjutanud oma raamatusse „Dekoreeritud jumalad” (lk 14 neljas lõik ülalt).

Olen korduvalt kogenud, et Peeter armastab ebasümmeetrilisi lähenemisi, kõige ootamatuma ruuminurga aluseid teemakäsitlusi, aga et nende kirjeldamine nõuaks laskumist lehelugeja jaoks vast igavasse filosoofiasse, sellepärast toon siin vaid ühe, tema „kroonikalikult” leidliku võrdluse: „Anu Saagimgi pole paljas, kui ta turul paistab olevat.” (21. juuni 2008, Delfi).

Järgneb intervjuu Peeter Oleskiga.

Sul on harvaesinev, võiks isegi öelda harukordne, võime näha ja analüüsida inimesi ootamatu nurga alt. Kust see küll pärit on?

Peeter Olesk: Olen sündinud jõulu esimesel pühal aastal 1953, järelikult olen tehtud suurest rõõmust, et Stalin suri. Sündisin Tallinnas Nõmme jaama ligidal, kuid traditsioonilises mõttes on minu sünnikoduks maja Männikul endiste Õie ja Lõhmuse, nüüd Kerese ning Võidu tänava nurgal. Maja ja seenemets ning kask maja ukse ees on alles. Maja alumisel korrusel elab juba üle 65 aasta minu õde, kelle juures ööbin minagi, kui pealinna on asja. Magan samas toas, kus aastal 2000 suri meie ema.

Lapsepõlv möödus ühisköögiga korteri ühes toas, järelikult olin ma palju õues ja nägin ümbruskonna inimesi iga päev ligi paarkümmend aastat. Teine osa möödus Meriväljal Miidurannas Aadu talus, kus ma olin omainimene kuni aastani 1989.