Kas teate, kus asub Karukera* ehk Guadeloupe?

REIS • Suure tõenäosusega ei oska paljud pealkirjas esitatud küsimusele vastata, ent tegemist on Kariibi meres Prantsusmaale kuuluva saarega. 9000 kilomeetri kaugusel asuv Guadeloupe oli järjekorras kolmas Comeniuse koolide koostööprojekti maa, kuhu Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi (VKG) kolm õpetajat ja kaks õpilast detsembrikuu esimesel nädalal sõitsid. SA Archimedes „Elukestva õppe programmi” rahastuse toel oleme oma projekti „Elu veekogude läheduses” raames külastanud juba Itaalia, Soome ja nüüdseks ka Prantsusmaa koole. Seekordne alateema puudutas tervislikku toitumist, veespordialasid ja ökoturismi mõjusid keskkonnale. Kohtumisel osales kümme kooli Euroopa erinevatest riikidest.

Nagu sellistes projektideks tavaks, majutati õpilased kohalikes peredes. Meie pered olid väga lahked ja abivalmid. Nende juures sai korralikult süüa ja üllataval kombel oli nende söögivalikus üpris palju sellist, mida meilgi süüakse. Näiteks hommikusöögiks olid maisihelbed, röstsaiad ja pannkoogid, üldisteks roogadeks näiteks kartulid, riis, pasta jms. Ka tehnoloogia oli neil üpris heal tasemel, sealgi võis kohata tänapäeva teismeliste nutitelefonidesse uppumist.

Projekti raames osalesime mitmesugustel üritustel, töötubades ja õppeekskursioonidel. Meile oli eelnevalt antud ülesanne koostada Võru maakonna kohta ettekanded, mis kirjeldaks meie gümnaasiumiõpilaste teadmisi meie maakonnas toimuvatest veespordialadest ja veespordiga seotud üritustest, aga ka tervislikust toitumisest ning kalatoitudest, mida Võru linna toidukohtades pakutakse. Ettekanded tegid VKG 10.d klassi õpilased Mered-Migel Kalinin ja Merrit Rosenberg.

Õpilased koostasid kohapeal terve nädala töö raames veel ühe esitluse, mis võrdles Euroopa mandri riike Guadeloupe’iga (näiteks Guadeloupe’i koolisüsteem vastakuti Eesti koolisüsteemiga, kohalikud traditsioonid, toidud jne). Gruppides olid erinevatest riikidest õpilased segamini, et oleks huvitavam ja rohkem sõbrunemist.

Eesti kooliga võrreldes on Guadeloupe’i koolielu lärmakas. Päevad on seal väga pikad: kool algab meile harjumatult kell 7 hommikul ja lõpeb suisa kolmel päeval nädalas alles kell 17. Pikad päevad aga ei tähenda, et kodutööd ei anta, natuke ikka. Koolitunnid on 55 minutit pikad ja lõunaks on ette nähtud tund aega. Õpilased peavad seal kandma koolivormi, mis tundus meie jaoks sellises kliimas pisut tavatu – valge T-särk ja pikad teksapüksid. Kuulsime, kui õpetaja tegi ühele tüdrukule märkuse, sest ta oli pikkade pükste asemel põlvini püksid jalga pannud – väljas oli sel hetkel 33 kraadi sooja! Klassiruumides ei olnud ka kliimaseadmeid.

Meie siiski iga päev koolitundides käima ei pidanud. Lisaks kolme päeva koolitundidele osalesime kahel päeval õppereisil mangroovisaludesse (ranniku lähedal vees kasvavad metsad) ja vihmametsa ning uurisime snorgeldades Kariibi mere põhja. Projekti lõpupäeval käisime ka kohalikus rannas, et tähistada vees möllamisega töörohke nädala lõppu. Vees olles selgus, et Kariibi mere vesi oli ülimalt soolane. Olime nädala jooksul kogenud, et isegi basseinis on neil vesi soolasem, kui meie oleme harjunud.

Milline on Guadeloupe?

Lend Pariisist Guadeloupe’i suurimasse linna Pointe-à-Pitresse kestis peaaegu üheksa tundi. Pärast lendu ootas meid ees kohanemine ülimalt kuuma kliimaga. Eestlase jaoks, kes saabub ühe miinuskraadi juurest +30kraadisesse palavusse, on see üpris raske. Kohalike jaoks tähendab talv vaid rohkem vihma ja tuuli. Kohalike sõnul  võib mõnikord temperatuur langeda minimaalselt +16 kraadini.

Kohanemisega meil üldiselt probleemi polnud, sest kõik inimesed, kellega kohtusime, olid väga sõbralikud ja abivalmid. Mõneti oli raskusi inglise keeles hakkamasaamisega, sest peamiseks keeleks on seal siiski prantsuse keel, aga lõpuks oli alati keegi, kellelt midagi soovi korral küsida või kelle poole võimaliku mure korral pöörduda.

Guadeloupe’i elust jäi silma nii mõndagi. Näiteks toas käidi ringi jalanõudega. Korteritel enamasti aknaid polnudki, olid kas lihtsalt augud seinas või luugid ees. Sealsetel kiiruspiirangutel polnud väga mõtet, sest alati sõideti kiiremini. Autot ei tohtinud kookospuu alla parkida, sest mine tea, millal otsustab pähkel alla kukkuda ja auto katust veidi disainida. Guadeloupe’i üks jõulutoite on sarnaselt meile verivorst, kuid see on vürtsikam ja kohalikud söövad-lutsutavad seda toorelt.

Paraku ei möödunud meie tagasilend Guadeloupe’ilt viperusteta. Tagasilennupäev algas äikesevihmaga, mis muutus õhtu eel tormiks, ning lisaks kõigele avastati meie lennukil tehniline rike ja nii me ei startinudki oma lennuga Pariisi. Veetsime tunde kohalikus lennujaamas ja lõpuks paigutati meid ühele teisele Euroopasse viivale lennukile. Arvutasime kokku, et meie reis Kariibi mere äärest tagasi Võrru kestis koos vahemaandumistega üle 38 tunni. Olime väsinud, kuid siiski väga õnnelikud, et jõudsime lõpuks koju, kus õhutemperatuur oli miinus viis kraadi ja maas kohev lumevaip.


* Karukera on Guadeloupe’i nimi kreooli keeles.