Euroopa Liidus kipuvad asjad kujunema sellisteks nagu vanasti Nõukogude Liidus – tahetakse küll parimat, aga välja kukub nagu alati. Üks sellistest õnnetustest on veemajandusprojektid, mis maksavad üüratut raha, aga mida kasutatakse vähe, kuna inimestel pole raha liitumiseks.

Võru valla Meegomäe asula inimesed tunnistasid otse, et nemad on otsustanud enne ära surra, kui nende tarbeks miljonite eurode eest rajatud veevärgiga liituma peab hakkama. Põhjus on üsna lihtne: neil lihtsalt puuduvad need kümned tuhanded eurod, mis tuleks maksta vee majja toomise eest. Nii ollakse pigem valmis jätkama endisel moel: vett kas salvkaevust või tiigist ammutades ja heitvett maa sisse juhtides või fekaaliautoga ära vedades.

Kurvaks teeb asjaolu, et veevärki inimesed kasutada ei saa ja raha on ka läinud. Nagu tunnistas Võru valla abivallavanem Kalmer Puusepp, oleks selle 1,6 miljoni euro eest, mis vald veemajandusse panustas, võinud teha ühes lasteaias kapitaalremondi.

Ebaõnnestunud veeprojekt näitab, et Brüsselis, kust Euroopa Liitu ja selle tegemisi juhitakse, pole sellised projektid päris korralikult läbi mõeldud. Või kuidas kujutavad Brüsseli otsustajad ette, et 80aastased mammid tasuvad kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid liitumisarveid? On absurd, kui majapidamiste juurde veetrassi vedamiseks kulutatakse miljoneid eurosid ja seejärel jääb see trass kasutuseta seisma, kuna inimestel pole raha, et sellega liituda. See pole ainult Võru valla või Võrumaa probleem, selline jama on levinud üle Eesti.

Lisaks on majapidamised veeprojektide puhul väga ebavõrdses olukorras. Need, kes olid ühel või teisel põhjusel nõukogude perioodil veetrassidega õnnistatud, ei pea tasuma punast krossigi. Neil aga, kes varasemate veetrasside õnnest olid nagunii ära lõigatud ja pidid enesele kaevu ehitama, peavad nüüd tasuma liitumisteenuse näol kopsakat trahviraha. Brüsselis, kus ametnikel on Eesti mõistes kosmilised töötasud ja hüvitised, võiks osata selliseid asju ette näha.