Hädakõnede asukoha määramise süsteemi kõrval, millesse Eesti riik panustas poolteist miljonit eurot, vajaks hädasti tõhustamist piirikaitse süsteem, mis lekib nagu sõelapõhi.

Käesoleva nädala algul tuli Meremäe kandis üle piiri taas üks sats ebaseaduslikke piiriületajaid. Kui tavaliselt annab politsei- ja piirivalveamet sellistel puhkudel koheselt infot, siis seekord polnud asjast kippu ega kõppu.

Olukord sarnaneb Nõukogude Liidu varasema praktikaga seoses kosmoselendudega: kui lend õnnestus, siis anti sellest kõvahäälselt teada kõigis massimeediakanalites, kui lend ebaõnnestus, siis vaikiti see üldse maha. Kuivõrd äsjane piiriületus on maha vaikitud, siis võib arvata, et piiriületajaid kätte ei saadud. Ega muidu kammiks politsei- ja piirivalvetöötajad mitu päeva järjest Meremäe kandi metsi läbi ning ei peataks ja küsitleks kohalikke inimesi.

Kohalike elanike jutu järgi pole see esimene kord, kui piiriületajad puhta nahaga on pääsenud. Arvatavalt õnnestub kätte saada ainult umbes pooled ebaseaduslikud ületajad. Piiriületus on massiline, kohati üritatakse üle piiri tulla lausa iga päev. Piiriületuse põhjuseks on asjaolu, et Eesti–Vene piir on seoses piirileppe puudumisega korralikult tähistamata ja turvamata.

Kas Eesti–Vene piirile tuleks just müür ehitada, mida kavandab Venemaaga piiri kaitsmiseks Ukraina valitsus, aga paari meetri kõrgune ja jälgimisseadmetega varustatud traataed võiks ikka olla. Sellise aiaga on ümbritsetud näiteks praegu kasutuseta seisev ja 70 miljonit eurot maksma läinud Koidula raudteejaam.

Piirile tuleks tõkked panna olenemata sellest, kas piirileping on sõlmitud või mitte. Vene poolel on püsti pandud tulbad, aga Eesti poolel on piir Venemaaga täiesti tähistamata.

Näiteks Meremäe valla marjulised ja seenelised on tihtipeale teisele poole piiri kogemata ära eksinud. Piiri tähistamiseks okste külge seotud kollased paelakesed on kohati ära kukkunud või on vietnamlastest piiriületajad Euroopa Liidu piiri ületamise puhul need lihtsalt mälestuseks kaasa võtnud.