Kaitsepolitsei ametnikuga piiril paar nädalat tagasi juhtunud tööõnnetus tegi seda, mida kohalikud poliitikud, ametnikud ega ajakirjandus ei suutnud viimase kümne aasta jooksul – tõmbas idapiirile nii vajalikku tähelepanu.

Loodetavasti pöörab valitsus nüüd Kagu-Eesti elanike olukorrale laiemalt suuremat tähelepanu, enne kui siin Ukraina-stiilis sündmused hargnema hakkavad. Nimelt on elatustase Kagu-Eestis koos Kirde-Eestiga ülejäänud vabariigist kõvasti maas ja sissetulekud madalad, nii-ütelda Ukraina tasemel. See on ka loomulik, sest regionaalpoliitikat pole Eestis aetud viimased paarkümmend aastat, ning viimane tõsisem regionaalne poliitika, mis Eestis läbi viidi, oli küüditamine, kus talud väevõimuga tühjaks viidi ja inimesi nagu loomi kolhoosidesse aeti. Praegune olukord Eesti maapiirkondades on küüditamisjärgse olukorra edasiarendus, mingit kvalitatiivset hüpet pole selle ajaga võrreldes toimunud. Teed on jätkuvalt tolmused, ametiasutusi ja töökohti tõmmatakse koomale ning inimesi küüditatakse maalt linnadesse samamoodi nagu 70 aastat tagasi.

Vabariigi valitsuse otsus piirijoone korrastamisse investeerida on kahtlemata tänuväärne ning esimene tõsisem samm pealinnast kaugemate Kirde- ja Kagu-Eesti piirkondade arendamisel. Piirireformile lisaks tuleks kiiremas korras võtta ette maapiirkondade reform, mis ei peaks seisnema mitte omavalitsuste tehnilises liitmises, stiilis nagu kunagi kolhoose ja oblasteid Eestis liideti-lahutati, vaid see peaks lahendama ära maaelu sisulised küsimused. Küsimus on selles, kas elu väljaspool Tallinna on vaja või mitte. Kui on, siis tuleks hakata väljaspool Tallinna asuvaid piirkondi eelisarendama, et need pikemas perspektiivis päris tühjaks ei jääks.

Peaminister Taavi Rõivasel on õigus, et Eesti piiri ei saa võrrelda Soomega, mille polaaralad on inimtühjad. Eesti on väike ja igal pool peaks hea olema. Valitsusel on aeg nuputada, kuidas tõsta Kagu-Eesti elatustase Tallinnaga samale tasemele.