Ühes Euroopa Liiduga liitumisega Eestisse saabunud massiivne toetamise poliitika on vilju kandmas – sarnaselt Portugalile ja Kreekale on siinne majanduskeskkond  põhjalikult ära rikutud. Põhisüüdlaseks võib pidada toetuste andmisega tegelevat Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust ehk EASi.

Ühelt poolt võib küsida, et kuidas nii? Kõikjal räägitakse, et toetused teevad elu paremaks, ja Euroopa Liidu puhul armastatakse samuti rääkida, kuidas toetused on liiduga liitumisel see kõikse parem asi. Ilma toetusteta poleks elu Eestis see, mis ta on praegu.

Toetused on õigustatud nälgivale või suurtes majanduslikes raskustes inimesele. Ettevõtlustoetusi võib võrrelda püksipissimisega: algul on hea ja soe, aga pärast külm ning niiske.

Toetuste puhul peetakse halvaks küljeks asjaolu, et toetusi ei saa kunagi kõigile võrdselt jagada ning väga raske on kindlaks teha, kellele toetust anda ja kellele mitte. Tavaliselt kipuvad toetusi saama need ettevõtjad, kes ei tule oma ettevõtmistega niisama toime, ning toetusi ei saa need, kes tööd teevad ning hakkama saavad – neil pole aegagi töö ja tegemiste kõrvalt toetustega tegeleda. Kokkuvõttes viib see aga majanduse tasakaalust välja. Nagu elu näitab, siis kipub riik ehk siis ametnikud ja poliitikud eelistama neid ettevõtteid, kes on juba toetusi saanud – ilmekas näide on suured viidad maanteemuuseumi ning Pokumaa juures, samas kui Nõiariigi ja liikluslinna juurde ei luba maanteeamet tee äärde silte panna.

Toetustega kipub olema reegel, et toetusi saanud ettevõtted kestavad nii kaua, kuni toetused otsa lõppevad. Hea näide on Võrumaalt Pokumaa, mis jäi kiduma niipea, kui toetused otsa said. Nõiariigil, mis on pidanud riigi toetusi saanud ettevõttega aastaid võistlema, on samuti jõuvarud ammendunud. See, mis juhtus Kreekas ja Portugalis pärast suurt toetuste andmist, on nüüd juhtumas Eestis: korraga kustuvad ära nii toetusi saanud ettevõtjad kui ka need, kes on toetustega võistlemisest väsinud. Mõned unistavad lausa Eestist lahkumisest.