„Sööge saia, sööge liha, jätke jonn ja jätke viha!” ütleb tuntud laulusalm. Sedasama võiks soovida Võru linnavalitsusele, kes on hakanud nägema kõikjal tonti ja nii-ütelda pilli lõhki ajama. Kui mõnes muus osas võib veel vaielda, siis Maksimarketi kõrval oleva ajutise parkla kallal norimine on puhas pilli lõhkiajamine. Linnavalitsus ise väidab, et reformimata riigimaa osas puudub regulatsioon, mistõttu sinna ei saagi midagi ehitada. Kui ühistu rajas sinna ajutise parkla, koorides selleks pinna ära ja vedades killustiku peale ning kattes kiviga, siis mis sellest kokkuvõttes halba on? Kas see oleks parem, kui autod ja inimesed peaks püherdama põlvini vees, nagu see toimub vihmaste ilmade ajal kividega katmata taluturu platsil? Kivid saab edukalt pärast ehitustööde lõpetamist üles korjata ja neid vajadusel kusagil mujal kasutada, näiteks kas või linn enda kõnniteede katmiseks.

Põhjust, miks linnavalitsus tegelikult ettevõtjale kaikaid kodarasse loobib, pole vaja kaugelt otsida: luba Maksimarketi laienduseks hangiti eelmise linnavalitsuse võimuloleku ajal, ehitusloale on alla kirjutanud toonane abilinnapea Kersti Kõosaar. Linnavalitsuse senine tegevus on näidanud, et kõik, mis eelmine linnavõim on algatanud, pannakse seisma. Majade seinu enam ei värvita, Navitrolla park Koreli kaldal jääbki ilusaks unistuseks, koolid likvideeriti ära. Petseri tänava silda ja Kreutzwaldi tänavat üles katkuda ei anna ning Võru Soojust tagasi osta enam ei jaksa, aga kõigele muule on antud tagasikäik. Isegi linnapea nõunik Oliver Wolff, kes oli kantud endise linnapea Jüri Kaveri soovist muuta Võru linn elitaarseks põhjamaa väikelinnaks, on oma ideede ja projektidega minema kupatatud. Tema kõrval jäi ametisse kummitusnõunik, kes elab hoopis Tartus.

Kui oletada, et Võru linnale polegi miskit vaja, Maksimarketit, parklat ega muud, siis tekib küsimus, kes sellises pommiaugus tulevikus elada tahab. Vaevalt seda soovib praegune linnavalitsus, mistõttu: jätkem jonn ja jätkem viha!