Tänavune lamba-aasta tõotab kujuneda Eesti põllumajandusele üle paarikümne aasta üheks raskeimaks, ent huvitaval kombel ei puuduta see lambakasvatajaid.

Lambaliha on üks väheseid Eesti põllumajandustooteid, mida pole Venemaale läinud ja mida seetõttu ei ohusta Venemaa poolt Euroopa Liidu riikidele kehtestatud sanktsioonid. Kas see tähendab just, et kõik põllumehed võiks hakata lambaid kasvatama, aga lammaste peale võiks mõelda küll. Lambaliha on viimastel aastatel olnud Võrumaa laatadel üks minevamaid kaupu ning Meremäe valla Mardimäe talu lambalihasink ja -vorst viisid viimasel Uma Meki laadal keele alla.

Venemaa sanktsioonid on tõstnud taas päevakorda põllumeeste toetamise. Kui seni üritas Euroopa Liit põllumajandustoetusi vähendada, siis nüüd on asutud taas kohalikele põllumeestele tuge pakkuma.

Eesti valitsuse liikmed on käinud küll välismaal uusi turge avastamas, aga neid samme võibki pidada avastusretkedeks, nii-ütelda sildade loomiseks, mis võimaldaks kaupa müüa tulevikus. Eesti põllumees vajab aga tuge nüüd ja kohe, vastasel korral läheb massiliseks loomade likvideerimiseks, nagu see juhtus 15 aastat tagasi Vene kriisi ajal.

Ühelt poolt võib küll öelda, et praegune kriis ongi hea – korrastab turgu ja võimaldab ellu jääda tublimatel ettevõtjatel. Teiselt poolt aga on kurvastav tõdeda, et suurte raskuste puhul pole isegi Euroopa Liidust abi. Tõsi, möödunud nädalal maksti küll Eesti piimatootjatele välja Venemaa sanktsioonide mõjude leevendamiseks Euroopa Komisjoni eraldatud erakorraline abi – 6,9 miljonit eurot, aga see on praegust olukorda arvestades piisake meres ja katab möödunud aasta mõne kuu jooksul tekkinud kahju.

Praegune reaalsus on see, et Eesti põllumajandussektoril on kütus otsas ja masin liigub edasi vaid „aurude” peal. Veidi lootust annab asjaolu, et põllumajandusminister Ivari Padar tegi taotluse eraldada valitsuse reservfondist piimakarjakasvatajatele täiendavalt 2,8 miljonit eurot, et töökohad maapiirkondades löögi alla ei satuks.