Tallinnast kõige kaugemal, ligi 300 kilomeetri kaugusel asuv ligi 700 elanikuga Misso vald peegeldab hästi elu praeguses Eestis: kui oled väike ja väeti, siis pole sind mitte kellelegi vaja. Karm tõdemus, aga selline elu kahjuks on.

Eesti areng sarnaneb mõneti Nõukogude Liiduga, mis üritas välispoliitiliselt mängida esimest viiulit, saatis esimese inimese kosmosesse ja juhtis võidurelvastumist tuumapommide alal. Ilma naljata, tuumarelv jõudis otsaga isegi Võrumaale (Nursi metsa). Samal ajal olid paljud inimesed nii-öelda paljad ja näljas ning pärast mõnda 1980. aastate lõpu külma talve, mil valitsus oli kehtestanud otsa veel kuiva seaduse, lagunes superriik koost.

Eesti üritab välispoliitiliselt samuti superriiki mängida: välismaal asutatakse üks saatkond teise järel, osaletakse nii-öelda täie rauaga kõikides võimalikes rahvusvahelistes organisatsioonides, valmistutakse sõjaliselt vallutama Venemaad ja teenitakse kannuseid Euroopa kõige väiksema võlakoormaga. Pole siis ime, et sellise välise sära juures Toompeale enam hästi kätte ei paista, mis Eesti teises otsas, Misso vallas toimub. Misso vallas on inimesed ja kohalik omavalitsus jäetud sõna otseses mõttes saatuse meelevalda.

Võrumaa Teataja on Misso teemadel jõudumööda silma peal hoidnud. Lõppude lõpuks tegutseb selles vallas Nopri Talumeierei, mis rõõmustab oma E-ainete vaba toodanguga noori emasid ja lapsi üle terve vabariigi. Teiselt poolt on Misso vald omavalitsus, mille vastu on alustanud juriidilist sõda Tallinna ärihiiglane, Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon, et sundida valla juhtkonda tegema äriettevõttele kasulikke otsuseid. Valla juhid on teatanud ähvardustest politseisse, ent sealsed kõrvad on jäänud abipalvetele kurdiks. Koduerakond IRL, mille liikmed on Misso valla juhid, on väikse omavalitsuse samuti hüljanud. Naabervallad, kellega väike Misso vald üritas alustada ühinemiskõnelusi, ütlesid pärast mõnekuulist kaalumist „ei”. Misso valla olukord sarnaneb lapsega, kelle on vanemad hüljanud ja kes seetõttu sunnitud nälja kustutamiseks puulehti sööma. See on praegune Eesti reaalsus.