Haiglate koondamisega kahte suurde keskusesse ja kiirabiteenuse optimeerimisega hävitab Eesti riik niigi habrast sisejulgeolekut, mistõttu paljud inimesed on sunnitud maapiirkondadest lahkuma. Ühelt poolt on haiglate reform õigustatud, kuna teineteisest 25 km kaugusel, nagu praegu on Lõuna-Eesti ja Põlva haigla, pole kahte suurt arstiabiasutust mõtet pidada. See on kesistes oludes selge laristamine. Teiselt poolt on aga mõeldamatu, et Kagu-Eestisse ei jää alles ühtegi üldhaiglat, mistõttu inimesed peavad hakkama arsti juurde käima üle 100 km kaugusele. Selline areng tähendab, et arstiabiteenus muutub paljude inimeste jaoks kättesaamatuks, mis läheb vastuollu meditsiini üldiste põhimõtetega.

Arstiabi vajaduste ignoreerimine peaks Eestis olema hästi teada seoses AIDSi ja HIV-viiruse temaatikaga. Sellest on pea 20 aastat, kui sotsiaalminister Toomas Vilosius teatas, et HIViga pole vaja Eestis tegeleda, sest haiged surevad nagunii ise maha. HIVi jaoks raha ei leitud ja hääbumise asemel sai Eestist mõne aasta pärast maailmas kõige kiirema HIVi levikuga riik. Hiljem tuli HIVi leviku tõkestamiseks kulutada mitukümmend korda rohkem raha, kui oleks piisanud esialgu. Sama lugu on kogu ülejäänud arstiabiga. Kui haiglad ära kaotada ja inimesed enam õigel ajal arsti juurde ei pääse, tuleb hiljem inimeste ravimiseks kulutada kordades rohkem raha.

Haiglateenuse koomaletõmbamisega hästi kursis olev Jõgeva haigla juht Peep Põder iseloomustas toimuvat küllalt kriitiliselt: „Kokkuvõttes on see riigi sisejulgeoleku küsimus. Jääb vaid kaks linna, ülejäänud maa on paras rüüstamiseks.”

Sisejulgeolek on juba praegu löögi all Vene piiri äärsetes külades, kus inimesed on hirmul üle piiri käivate illegaalide pärast. Illegaalid omakorda teevad rohkem piiriületuskatseid, teades Eesti piirivalve ja politsei üha kesisemaid võimalusi. Kui maalt on ära kaotatud nii politsei- kui ka arstiabiteenus, ongi olukord sealmaal, et Eesti maapiirkonnad on valla üle piiri tulnud rüüstajatele.