Kui veel 1930. aastatel, Eesti Vabariigi ajal oli vargus äärmiselt häbiväärne ja nõukogude ajal pandi vargad avalikult häbiposti, siis praeguseks on vargusest saanud moeasi, mida toetab kehtiv õigussüsteem.

Nii suurt varguste hulka, kui on viimasel ajal, pole olnud taasiseseisvunud Eestis enam aastaid. Praegune olukord meenutab 1990. aastate algust, mil autode kütusepaakidest ja garaažidest varastati kütust, kapoti alt akusid ning tuuleklaasilt kojamehi. Politseikroonika lausa kubiseb vargustest, kus päevasel ajal tehakse tühjaks garaaže ja inimeste kodusid. Varguste hulk üha suureneb, aga avalikkuse ette pole toodud mingeid abinõusid kuritegevuse ohjeldamiseks.

Kui valitsus kehtestas piirangud Venemaalt odava kütuse sissetoomiseks, siis oli ilmne, et vähemalt ajutiselt tõuseb kütusevarguste arv, mistõttu oleks pidanud Kagu-Eestisse tooma juurde tänavaid politseijõude kodanike turvalisust tagama. Seda ei tehtud ning nüüd peavad kütuse sisseveo piirangu kinni maksma ausad ostjad, kes varem niigi Eesti tanklatest kõrgelt maksustatud kütust ostsid ja kelle autodest nüüd kütust varastatakse. Nii tuleb praegusest olukorrast välja, et valitsuse kütuse sisseveo piiranguga karistatakse ausaid ostjaid.

Vargusi on väga palju ja vanglad-arestimajad varastest ummistunud. Nii on hakatud varastele määrama leebeid, tingimisi vanglakaristusi. Kodanikud ise varastele vastu seista ei tohi, näiteks varast maha lüüa või talle peksa anda, nii nagu see sündis veel sadakond aastat tagasi, sest sellisel juhul pannakse vangi varastele vastu seisnud kodanik. Kui näiteks islamimaades lüüakse varastel käsi maha, siis Eestis on tavaline mõned kuud vangistust tingimisi. Varastel on tekkinud karistamatuse tunne.

Ühiskonna hellitav suhtumine vargustesse ja varastesse on tekitanud olukorra, kus inimesed ei suuda enam oma vara kaitsta ning viimase piirini kokku tõmmatud politseisüsteem ei paku kodanikele samuti kaitset. Siseturvalisus on langenud viimase piirini ja selline olukord vajab kiiresti muutmist.