Valitsus lööb noa selga

Eestis on kombeks, et valitsus lööb rahvale just kõige raskemal ajal noa selga. Näiteks praegu, kus põllumeestel on üle aastate kõige raskem aeg – piima kokkuostuhind on võrreldes aasta algusega langenud kaks korda ning see on toonud kaasa ülejäänud põllumajandustoodangu, näiteks vilja hinna languse – just nüüd vähendas Eesti valitsus põllumeestele mõeldud, niinimetatud top-up toetusi järgmise aasta eelarves 23 miljoni euro võrra. See on raha, mida varem pani põllumajanduse toetuseks Eesti riik, ent millest nüüd on loobutud.

See olukord sarnaneb 1990. aastate lõpu niinimetatud Vene kriisiga, kus Eesti Pank, mille nõukogus istuvad juhtivad poliitikud, lõi kogu majandusele noa selga, kui tõstis kõige sügavama kriisi ajal pankadele kehtestatud normatiive, piirates sellega niigi kokku kuivanud rahapakkumist. Kokkuvõttes tähendas selline samm laenuintresside hüppelist kasvu ja lõi kohapealsel ettevõtlusel jalad alt ära. Tolle aja vigade tõttu tekkinud haavad pole praeguseni paranenud. Just tollest, 1990. aastate lõpu ajast sai alguse Eesti põllu- ja metsamaa odavalt kokkuostmine välismaalaste poolt, kasutades ära kohapealsete ettevõtjate rasket olukorda. See oli ka aeg, mil Eesti juhtivad pangad läksid välisomandusse ning uued omanikud tegid soodsamaid pakkumisi oma klientidele emamaal – Soomes ja Rootsis.

Praegust olukorda võib vaadata kui Vene kriisi teist etappi, mille tulemusel võivad välismaalaste omandusse minna kõik need ettevõtmised, mis esimese kriisi ajal veel kohapealse kontrolli all püsisid. Eesti pangandus juba on väliskontrolli all, suur osa metsamaast samuti, eestlastele on veel jäänud põllumaad, aga selle saatus paistab olevat juba ette ära otsustatud. Nii on eestlane varsti jälle olukorras, kus ta on mitte peremees, vaid turist ja rentnik omal maal.

Ühelt poolt võib öelda, et maaomanikud on ise süüdi – kes neil käsib müüa? Teiselt poolt ei saa kaasajal ettevõtluses hakkama laenudeta ja kui raskuste korral laenud korraga välja nõutakse, siis läheb maa paratamatult müüki.