Hirve talus on mõndagi uut

TALUELU • Kunagi ammu sai Indra külas Hirve talus Einar Juhkami juures käidud. Siis oli suvi ja me istusime väljas pika laua ümber, sõime ploome ja õunu ning ajasime juttu. Nüüd käisime seal jälle ning Hirve talu oli ilusa valge lumevaibaga kaetud ja peremees kutsus meid tuppa. Tema ema Ilme istus diivanil piduliku laua taga. Peagi jõudsid lauale ka kohvitassid, aga see ei seganud grammigi meie juttu, mis keerles talutööde ümber.

Esmaspäeval, 5. jaanuaril oli peremees Einaril tarvis jälle põllusaadusi k ooli viia, sest vaheaeg oli lastel läbi saanud. Kartulit, porgandit, kapsast, peeti ja muud põlluvilja tuleb tal peaaegu iga päev siia-sinna viia, sest lisaks koolile tuleb varustada ka lasteaeda, hooldekodu ning teisi asutusi ja inimesi, kes seda soovivad. Nii tuleb tal sõita küladesse ja Võru linna, aga isegi Soome on Einar kartulit müünud ja müüb nüüdki, sest sealne kartul olevat kehv – vesine ning maitsetu.

Juhkamitel on maad koos rendituga kokku 50 hektarit. Selle harimiseks on kaks Belarusi, üks T-25, üks T-150K ja veel kaks
autot, milledele saab, kui vaja, nii-öelda „järelkäru taha visata”.

Talu läheb noorematesse kätesse

Hirve talu on kui tilluke ettevõte, mis oskab majandada ennast ja teisigi inimesi. Neid viimaseid on päris palju ja nende pärast võetakse talus ette mõndagi uut. Enda tarbeks peetakse lehma, kelle piimast saab kohupiima ja sõira ning jääb joomisekski. Talus on sead, nii et liha, sealhulgas suitsuliha, on alati olemas. Aga et meie eelmisest käimisest Hirve tallu on päris palju aega mööda läinud, siis neid loomi, keda perememm Ilme läbi suure akna vaadata palub, polnud me siinmail veel näinud. Mööda lumist mäenõlva astusid üles herefordid: aeglaselt, majesteetlikult ja mõnuga.