Elektrituru avanemise projekt lõhnab samasuguse pettuse järele, nagu olid paari aasta tagune digitelevisioonile üleminek ja euro kasutuselevõtt. Digitelevisiooni puhul oli jutt, et kuigi see tuleb kliendile kulukam, kuna ta peab soetama omale koju kalleid karbikesi, saab klient tulevikus valida suurema hulga kanalite vahel. Reaalsus on see, et vabalevi kanalite arv jääb ajas üha väiksemaks. Euro kasutuselevõtu puhul oli jutt, et see ei tõsta hindu. Reaalsuses algas Eestis kiire hinnatõus just pärast euro kasutuselevõttu. Hinnatõus pole küll Eesti valitsuse süü, aga olukorras, kus valitsus ei ole võimeline hindu kontrollima, ei saa anda lubadust, et pärast euro kasutuselevõttu hinnad ei tõuse. Elektrituru puhul aga räägivad mööda Eestit ringi rändavad valitsusametnikud tõsimeeli, et Eesti on viimane riik Euroopas, mis liitub elektri vabaturuga. Tegelikkuses, nagu selgub, ei ole Läti ja Leedu kodutarbijad veel kuhugi liitunud. Seal naudivad inimesed jätkuvalt koduturu madalat hinda. Läti pole isegi veel Põhjamaade elektrituru Nordpooli osa.

Elektrituru avanemise kõige jaburam tulemus on see, et kuigi konkurents tõuseb, kerkib Eestis hind. Põhjuseks on esiteks asjaolu, et Eestis hakkab kehtima nii-öelda Põhjamaade elektri hind, mis on üks kõrgemaid terves Euroopas. Näiteks Taanis, mis kuulub Põhjamaade elektrituru koosseisu, on majapidamiste elektri hind koos maksudega Euroopa Komisjoni aruande kohaselt kõrgeim terves Euroopas, ületades mitmekordselt Euroopa keskmist ja kolmekordselt hinda Eestis. Põhjamaades on inimeste sissetulekud kolm-neli korda kõrgemad kui Eestis, mistõttu elektrihinda kogevad majapidamised märksa vähem.

Teine põhjus, miks konkurentsi tingimustes elektri hind tõuseb, on asjaolu, et Eesti pole turu avanemiseks valmis. Eestis müüb elektrit vaid viis tootjat Põhjamaade turu ligi 350 tootjast. Arvestades Eesti suurtarbijate senist kogemust jääb Eestis sisuliselt kehtima Eesti Energia monopol, sest välisühendused elektri ostmiseks puuduvad ja kohapeal puuduvad muud tootjad.