Ka kõige rohelisema ilmavaatega eetiline inimene ei võtaks igapäevakasutusse pistikuelektriautot isegi siis, kui kolmveerand tema krõbedast hinnast makstaks kinni KredExi kaudu kaaskodanike rahadest. Erandiks võib olla vaid Strandberg.

Akumajandust pole veel lihtsalt arendatud piisavalt mahutavaks, töökindlaks ja loodussõbralikuks. Eestisse on särtsu-Mitsubishisid siginenud peaaegu sama palju (umbes pool tuhat) kui kogu USAsse. Olen nendega sõitnud ning kindlalt veendunud, et esialgu sobivad nad lõunamaisesse miljonilinna, kus pole külma ja pikki vahemaid ning kus kummitab sudu.

Eesti peab endale sobivat elektriautot veel ootama – nagu ka ausat elektribörssi. Ilmselt peame ootama ka kindlamat valitsust, kes vähemalt elektrihindade osas oskab anda kindlamaid ja selgemaid lubadusi kui IRL. Seni aga on loodussõpradele lahenduseks sõidukid, mis ise enda tarbeks elektrit toodavad ning lõpptulemusena sisepõlemis- ja elektrimootori koostöös liikumiseks vähem kütust tarvitavad ning keskkonda saastavad kui need autod, millega sõitsid meie isad.

{jcomments off}