Targasti ütles vahva ajaloolane ja muidu tark meesterahvas Marek Tamm kuskil, et kas pole siis tore, kui eesti rahvas suure sisemise põlemisega oma ajaloo üle arutab?

Kuigi võiks ju edasi vihastada „Eesti ajaloo” teise köite peale. On tüübid – võtavad meilt muistse vabadusvõitluse ära, nimetavad Kirde-Euroopa ristisõjaks! Lembitud ja Vessed vurisevad neis aukudes, kuhu lätlased nad kunagi lükkasid. Kaupo muidugi ka. Nii et hull lugu.

Ainuke häda, et nii kümmekond aastat tagasi ilmus eesti keeles raamat nimega „Põhjala ristisõjad”, kus tegelikult üsna sarnane jutt sees. Mingid kangekaelsed paganad, paavstid ja bullad, ei sõnagi vabadusvõitlusest. Keegi ei solvunud tollal. Hea raamat, hea tõlge, mitte midagi polnud ette heita ja mina vähemalt oma lastele küll soovitasin lugeda, et vaadake, kuidas esivanemad Euroopast paistsid.

Nii et poisid, kes selle paljusid solvanud ajaloo köite kokku panid, ei teinud õieti midagi muud, kui et võtsid nii-öelda nullpunkti kuskile teise kohta. Kuskile Euroopasse. Kuhu täpselt, on segane öelda.

Stefan Zweig arvas, et Euroopa keskpunkt on Viinis. 12. sajandi eurooplane võib-olla arvas ikka, et see on Roomas. Sealt vaadates, jah, ei ole siin mingit vabadusvõitlust, ongi ristisõjad. Väga oleneb, kust vaatad. Mingid tüütud barbarid, kes tuli tsiviliseerida ja ühiskoduga liita.
Minuvanused Leo-aegsed mäletavad, kui palju sellest vaatepunktist sõltub. Jah, neljandas klassis oli meil „Jutustusi kodumaa ajaloost”, kust kõige populaarsem pilt oli „Nuhk”. Üldiselt see siiski võttis ja vaatas ajalugu Eestist. Kuigi, jah, niivõrd-kuivõrd. Edasi tuli vana-, kesk- ja uusaeg ning siis ikka NSV Liidu ehk tegelikult Venemaa ajalugu, kus kõike vaadati Moskvast.

Kunagi hakkasin sõprade venelastega jaurama teemal, et mida keegi koolis õppis. Eriti just ajalugu. Sügavaks hämmastuseks – tüübid ei teadnud halligi Liivi sõjast. Aga see on meile ometi kohutav õnnetus nagu Põhjasõdagi! Põhjasõda käis nende meelest Poltaavas. Nii õpetati, õigustasid mehed. Ivan Groznõi võttis Kaasani, see oli tähtis. Siin oli ka vist midagi. Peeter Suur raius akna Euroopasse, aga sõda käis ikka Ukrainas. Seal ju otsustati asjad ära.

Seleta neile siis. Kuulavad, silmad jõllis: „Oh sa, no ei räägitud!” Moskvast vaadates pole meie siin enamat kui kamp tülikaid mittevene lõustu. Samas on neil väga udune arusaam Jarisleif Targa sõjakäigust, mis Tartu esmamainimisega päädis.

Nüüd, kutsuge, kui tahate, mulle tuudu-tuudu järele. Hakkan kohe täiesti hullu juttu ajama!
See oli mu meelest Mihkel Mutt, kes käis kunagi Põhja-Koreas ja nägi seal väga omapärast maailmakaarti. Kõik koordinaadid paigas, pikkused, laiused, Greenwichi null. Aga Põhja-Korea oli kujutatud maailmakaardi keskel. Ehk siis kõik ülejäänud maailm oli selle ümber. Tundub hästi jabur. Muidugi. Eriti kui asjasse on segatud kuri diktatuuririik kõigi oma jubedate tegemistega. Aga teiselt poolt, võib-olla pole meie siin maal õppinud vaatama maailmale viisil: siin oleme meie, eelkõige meie ja kõik need ülejäänud, need on meie ümber.

Kaart aitab siinkohal. Mina viskasin kõhuli, kui meelde tuli, ja hakkasin joonistama maailmakaarti, kus Eesti on kõige keskel. Seal, kus praegu kujutatakse mingit nimetut punkti kuskil Aafrikas. Mitte, et meie järgi peaks võtma null-null koordinaadid, püsigu need, aga – meie oleme kõige keskel. Meie ei ole ääremaa, vaid meie suhtes ollakse.

Ma ei julge seda joonistust kellelegi eriti näidata, sest ma joonistan väga halvasti. Aga terve maailmapilt keeras ära küll. Kui vaatad, et keskpunkt on kuskil-kuskil, siis, jah, sa tunnedki ennast ääremaana. Kust pole kaugel mõelda eelmainitud ristisõdadest. Aga kui ise oled keskel, siis kes on ääremaa? Seal kuskil kaugel Kaasanis.

Eriti veider, kui ennast keskele joonistada, paistab niivõrd palju teistmoodi. Suur osa Rootsist, põhjamaast, asub meist kõvasti lõunas. Taanist pole mõtet rääkida. Kes siis võib end põhjalaks lugeda? Holland ja Belgia on väiksemad kui meie. Britannia on mingi hädine metsadeta saareke Euroopa serval. Venemaa on muidugi veel kohutavam larakas. Et seda märgata, tuleb ennast natuke upitada. Panna ennast keskele, meie oleme siin. Loodetavasti veel kaua.

Hoidku nüüd selle eest, et nõuda igasse ajalootundi sellist kaarti. Ent oma peas, oma pliiatsiga, võiks igaüks meist ehk selle kord joonistada. Mõtet pole, põnev on. Huvi ka rohkem. Loodetavasti. Mis meil siis ikkagi oli, mis meil siis ikkagi on. Mis me siin ikkagi tegime vabadusvõitluse lõpu ja Jüriöö ülestõusu vahel, mis me siin tegime edasi, Liivi sõjani. Ja veel edasi ja veel tagasi. Seda pole ju õpetatud. Loomulikult. Sest mis on üks ääremaa ajalugu, olgu see millise Liidu ääremaa tahes? Aga see on tegelikult meie ajalugu. Meie, maailma keskpunkti.