Praegusel massikultuuri ja majandussõdade ajajärgul, kus tavapärane kultuurielu peab ette kaotatud võitlust massikultuuriga, lääneriigid võitlevad omavahel tööjõu pärast ning ida ja lääs jagelevad omavahel turu ning kaupade pärast, on kõige mõistlikum tarbida kõike kodumaist võimalikult kodu lähedalt.

Ühelt poolt pole kodumaise eelistamine Euroopa Liidu seisukohalt kuigi patriootlik, sest Euroopa Liidu kodanikelt eeldatakse, et nad mõtlevad nagu eurooplased, on teistega solidaarsed. Nii toimivad näiteks hanked, kus ei tohi eelistada kodumaist, kuigi see võib olla tervislikum, turvalisem ja kõigile kasulikum. Kodumaa all peetakse silmas tervet Euroopa Liitu, sellest tulenevalt olid eestlased sunnitud abistama raskel hetkel kreeklasi, kuigi viimaste sissetulekud ja pensionid on mitu korda kõrgemad. Pole midagi teha – selline juba kord on see Euroopas tunnustatud solidaarsuse põhimõte.

Teisest küljest tuleb endale kahtlemata selgeks teha eurooplaste omad nõksud. Nii näiteks on Euroopa ettevõtted oma kodule kõige lähemal. Seda näitas väga hästi Skandinaavia pankade käitumine Eestis ja teistes Baltimaades kriisi ajal. Kõige raskemal ajal jäeti Eesti oma hädadega lihtsalt üksi, mis tõi kaasa Eestis hullema majanduskukkumise kui pärast Nõukogu Liidu lagunemist, millele järgnes läbi aja kõige suurem rahva väljavool. Võru ja Võrumaa tunnevad seda hästi omast käest: elanike arv on mõne aastakümnega kiiresti kahanenud ja tühjenemine kiirenes just kriisi ajal. Abi pole kuskilt oodata, vastupidi, keskvalitsus kavandab haldusreformi, mis kulude kokkuhoiu ettekäändel veelgi vähendab riigi kohalolekut väiksemates kohtades.

Üks on selge – raskel ajal on oma särk ihule kõige lähemal. Näiteks alati kavalad soomlased kauplesid endale välja eritingimused Kreeka kriisi puhul ja peavad nüüd privaatläbirääkimisi venelastega. Soomlased on õppinud raskel ajal kokku hoidma ja toime tulema. Eestis võiks tarbida rohkem kodulähedast, Võru linna päevad annavad selleks suurepärase võimaluse.