Eesti riik pole tekkinud iseenesest ega ka kelleltki kingiks saadud. Riiklik iseseisvus eeldab rahva sees idanenud tahet ning teatud taset tema poliitilises ja kultuurses arengus, aga ka soodsat maailmapoliitilist olukorda. Seega nii rahvuslikku kui ka rahvusvahelist tegurit. Need ei kerki esile üleöö, vaid kujunevad pikema arengu tulemusena. Tänavu täitub just sajand sellise arengu algusest.

Tänavu möödub 100 aastat Esimese maailmasõja puhkemisest. Too sõda muutis maailma palet enam kui ükski muu sündmus viimasel aastatuhandel. Poleks olnud Esimest maailmasõda, poleks tulnud ka Teist maailmasõda, mis tekkis esimese sõja lõpetamisel tehtud vigadest. Poleks olnud ka 1917. aasta Vene revolutsioone – Veebruari- ja Oktoobrirevolutsiooni, mis tekkisid Esimese maailmasõjaga kaasnevast poliitilisest kaosest ning moraalsest laostumisest. Vaid tänu tsivilisatsiooni kokkuvarisemisele niigi maha jäänud Venemaal suutis käputäis Lenini bolševikke haarata enda kätte võimu maailma suurimas riigis ja sellega terroriseerida Euroopat ning kogu inimkonda 70 aastat.

Ent kui poleks olnud Esimest maailmasõda, poleks olnud ka Eesti riiki ja vaevalt meidki. Enne seda valitsesid Euroopas viis suurriiki, kes olid kuulutanud kehtivad riigipiirid igavesteks. Neid ei tohtinud keegi muuta – kuni suur sõda suurriikide endi vahel pühad piiripostid maha sõitis ja nende asemele kerkisid uued, allaheidetud rahvaste riigid. See ei sündinud siiski iseenesest, need riigid tuli rahvastel vabadussõdadega kätte võidelda. See sai võimalikuks vaid tänu Esimese maailmasõja keerises loodud rahvuslikele relvajõududele. Nendeta polnud mõeldav ka Eesti Vabadussõda ega Eesti riik. Vabadussõtta mindi Esimeses maailmasõjas valatud vere hinnal saadud kogemustega ja tõdemusega, et eestlane on ka hea sõdur. Teise maailmasõtta mindi Vabadussõja kogemustega ja tõdemusega, et ka mitmekordselt ülekaalukat vaenlast võib võita, kui ühise ohu vastu tõusevad ka teised rahvad. Võitlus jätkus ka Teise maailmasõja õnnetu lõpu järel metsavendade sõjana ja koolinoorte vastupanuliikumisena, mida innustas Teise maailmasõja sangarite eeskuju. Metsavendade ja koolinoorte visa vastupanu ning sellele osaks saanud rahva valdava osa toetus andis omakorda meelekindluse meie noorema põlvkonna poliitikutele taastada Eesti iseseisvus 1991. aastal. Nimelt see, aga mitte Nõukogude organites ja parteikomiteedes omandatud riukad ning karjerism.

Paraku peame aga pahatihti kuulma, et Vabadussõda vist nagu oli õige sõda, aga eestlaste võitlus Teises maailmasõjas enam õige polnud. Või et Teine maailmasõda oli ka õige sõda, aga sellele järgnev noorema põlvkonna vastupanu enam õige polnud. Või et vastupanuvõitlus Nõukogude okupatsioonile oli küll õige Stalini surmani, kuid selle järel enam õige polnud. Sellise loogikaga edasi logistades jõuame lõpuks seisukohale, et Eesti riigi taastamine vist nagu oli õige asi, aga mitte põlvest põlve jätkuv võitlus selle eest. Ometi kuuleb taolisi mõttetuid targutusi üsnagi mõistlikelt meestelt, naistelt siiski harvem. Ka vaenlane ise seal traataia taga ei oskaks leiutada tõhusamat õõnestuspropagandat Eesti riigi vastu, kui on selline apelleerimine inimlikule rumalusele ja edevusele.

Vello Salo, vabadusvõitleja Teises maailmasõjas, praegu preester Pirita kloostris, on öelnud, et eesti rahvas peab jälle õppima mõtlema või ta sureb välja. Seda ei tohi aga juhtuda! Eesti peab elama, kui ka meie sureme.