Linna ajalugu, kas kirjapanduna, säilivana inimeste mälus või mälestustes, on pidevalt täienev varasalv. Et ajalootegijad on inimesed ja ajalugu on inimeste lugu, siis koosneb linna ajalugu tegelikult nende tuhandete ja tuhandete „ajalootegijate” tegudest ja mõtetest, olgu nad siis juba ammu manalasse läinud, veel mitmeti tegusad ja aktiivsed või alles koolipinki nühkivad – selles ajaloos on osaline igaüks meist.

Üks jaapanlasest ameeriklane, kelle nimi on Francis Fukuyama, avaldas kunagi 1990. aastate alul raamatu pealkirjaga „Ajaloo lõpp, viimne inimene”. Selle raamatu ajaloomõõteis, nagu maailmas muistegi olnud, sõnastatakse ajalugu „suurte asjade” kirjeldamisena. Kui ma väga lühidalt ning kirvereeglit kasutades tema mõttekäike iseloomustaks, siis viiks ajalugu viimaks ühetaolise, kriiside ja sõdadeta liberaalse maailmakorrani ehk veelgi piltlikumalt öeldes võib-olla kommunismini, kus midagi „ajaloolist” enam ei juhtu. See kõik oleks igav, tasalülitatud, golfiväljakulaadse pügatud muruga argipäev. Ühiskonnafilosoof, kes sellist mõttekulgu kandva raamatu kirjutab, pidi elama kas 1990. aastatel valitsenud külma sõja lõpu eufoorias või olema pime kogu eelneva – kaasa arvatud „suurte asjade” ajaloo lahtimõtestamisel. Tema hüpoteeside iseloomustamiseks sobiks ühe pikaealise peaministri lemmikväljend „tule taevas appi”, aga meie siin taandaks selle ajaloodilemma sõnadega, et ajalootegija ei pea olema sugugi ei Päikesekuningas, ei Katariina II, ei Napoleon, ei Hitler, ei Stalin ega ka Merkel, Obama või Putin ühes pundis võetuna – kõik me tegime ja teeme ajalugu.

Esimesed kohtumised Võru inimestega

Olin varemalt kord, 1964. aasta märtsis, vist ööpäeva jagu Võrus käinud, millest jäi märge Tamula võõrastemaja annaalidesse, aga see ei puutu asjasse. Võrulaseks ristituks saan end lugeda ikkagi alates 1967. aasta juulikuu kümnendast päevast, kui Valter Kuhi – Võru „Jõu” esimees, keda tema pisut hilisemad alluvad Haga Tõnu ja Soola Heikki Voltääriks kutsusid, mind treenerina-instruktorina tööle vormistas ning pärast paaripäevast kontoris istumist, Valteri Belomori suitsu sissehingamist ja raamatupidaja Vulfi Silvilt võru keele õppimist sain esimese, tõsist kogemust tõotava ülesande: olin määratud rajooni (maakonna) kergejõustikumeistrivõistluste peakohtunikuks. Olukord tundus mulle pisut nutune, sest ma polnud iial varem ühelgi kergejõustikuvõistlusel kohtunik olnud ja ehkki pisut kergejõustikku nuusutanuna ning isegi ühe lõunapoolse vabariigi meistrivõistlustel kümnevõistluse läbiteinuna, olin kohtunikuna siiski tegutsenud vaid suusatamises.

Tuupisin võistlusemäärusi ja juhendit pähe ning kui Võru spordiväljakule läksin,  tuli 200, 400, 800 ja 1500 m stardipaiku välja mõõtma hakata, sest avastasin, et selle staadioni ring mahub sinna kuhugi 300 kuni 400 m vahemikku.

Vare Hubi rahustas mind maha, kui ütles, et ärgu ma üleüldse muretsegu, Kõva Viiu on peasekretäriks ja alakohtunikke on küllaga, seega võin peakohtuniku tähtsat nägu ette manades rahulikult mööda staadioni liigelda.

Kõik läks hästi, aga üks tulemus, mida ma ei usu ei varem ega hiljem, selle staadioni 100 m rajal juhtunud olevat, sööbis sügavalt mällu – see oli ühe mehe poolt joostud aeg 10,9 s.

Vaatasin 100 meetri jooksuks valmistuvaid mehi. Kõik olid atleetlikud ja et oli kesksuvi, siis toredasti pruuniks päevitunud, ainult üks eristus teistest. Ülaltpoolt vööd oli küll pisut päevitunud, aga jalad olid valged nagu kartuliidud ja lisaks mitte eriti lihaselised. Tema jooksiski 10,9 s! Ma ei teagi, kas ta päriselt võrulane oli, õppis Tihemetsa tehnikumis ja oli Võrumaal praktikal. Tema nimi – Enn Vainola – jäi mulle selle tulemuse tõttu hästi meelde. Niipalju siis minu võrulaseks ristimisest, aga edasi …    

Lugusid Võru inimestest

Alustan kord juba mainitud Kuhja Valteriga. Temast meenuvad kõigepealt kaks tema lemmikväljendit: „see asi on nii nagu ta on” ja „tehtud see töö” ning ka see, et tema valitsusajal – 1965–1974 vahetus „Jõus” 19 autojuhti.

Keemani Rein, kes pärast Väimela tehnikumi lõpetamist ja enne Vene kroonusse minekut lühikest aega ka „Jõus” autojuht oli, rääkis loo, et siis, kui Valter juba pensionil oli, palus viimane teda kord autoga abiks, et tuua oma maja juurde koorem liiva. Valter oli ise väikse labidaga ka mõned sopsud liiva peale visanud, aga põhiliselt loopis Rein suure kühvliga mõned head tonnid liiva peale ja maha. Väikse meelehea andmise asemel oli Valter Reinu õlale patsutades tänanud: „Sa, Keeman, oled tore poiss, sinuga saab asja ajada.”

Valteri auks peab ütlema seda, et ta oli spordiühingu patrioot, enne oma surma oli ta palunud, et ta kirstus „Jõu” lipu sisse mähitaks.

Spordi asjaajajate reas olid 1960. aastate lõpul kolm kõva poissmeest või pigem vanapoissi: Gutmani Jaan, Kohvi Heldur ja Neeme Harri. Jaani sünniaasta oli 1909 ja Harril 1919, Kohvi Heldur oli Harrist omakorda peaaegu kümme aastat noorem. Kui Gutmani Jaan 1960. aastate lõpul ootamatult, ligi 60 aasta vanusena Kõva Viiu ära kosis ja Kohvi Heldur ka vist juba üle 40 aasta vanusena naise võttis, sõnas Harri kurvalt: „Näed, Gutmann võttis naise, Kohv ka, mul ei jää nüüd muud üle, kui pean ka mõne valmis vaatama …”

Ei, Harri sõnad teoks ei saanud. Tema jäi poissmeheks oma surmani, kui ta mõne kuu võrra 92 eluaasta piiri ületanuna, 2011. aasta mihklipäeval manalateele läks.

Eelpool mainisin Vare Hubit, kellega mul hilisemalt tuli peaaegu kümme aastat koos töötada. Vaevalt on võimalik leida emotsioonitumat, heasüdamlikumat ja varematel aegadel ka kohusetundlikumat organisaatorit. Vaevalt võis olla keegi tema põlvkonnakaaslastest Hubit vihasena näinud olevat. Kohtunikekogu alates Kõivu Riidost, Küti Juhanist, Suursaare Aadust ja Kume Ennust ja teistest, oli tal suusavõistlustele alati käepärast võtta.

Minu „Jõu” tööaja viimastel aastatel hakkas Hubi tegevust segama igapäevane „kuue õlle ratsioon”, tööpäevahommikuti.  

Enamik kesk- ja vanemaealisi võrulasi tunnevad Laine Karinit. Tema, Siberisse küüditatu, ja sealt õnnelikult tagasijõudnu, on olnud Võrumaa sporditegevuses ajaliselt peaaegu võrdne Neeme Harriga ja enam-vähem sama legendaarne. Karini energiavarude üle saab vaid kadedust tunda! Mõnikord jäi mulje, nagu tahaks ja isegi jõuaks Karin olla mitmes kohas korraga. Tema võistlustel osalemisest ja vahel isegi üleorganiseeritud tuuseldamisest võib legende kõnelda, aga mulle meenub üks ere seik. Karin pidas lehma ja koos oma mehe Guriga võtsid nad ühel palaval suvepäeval parajasti koos loogu, kui Karin ootamatult teatas: „Ma pean kohe Saaremaale orienteeruma sõitma!” ja jättis sealsamas loovõtmise pooleli, reha maha viskas ja läks. Et vihm tulekul ja lehma hein veel talveks varjule panemata, hõikas Guri Karinile järele: „Karin, võta lehm ka Saaremaale kaasa!”

Peale kõige muude alade tegeles „Jõud” ratsutamisega ja selle ala treeneriks oli Aviksoni Arvi. Kord 1970. aastatel korraldasime Rõuges ratsavõistlused. Kõik oli kõige paremas korras. Hobused paigas, kohtunikekogu komplekteeritud ja ilm ilus. Seisime kolmekesi, Rõuge sovhoosi direktor Luik, Aviksoni Arvi ja loo kirjutaja väljaku kõrval ning jälgisime võistlust. Korraga märkas Luik võistlusväljakul midagi imelikku, näitas ühe ratsuri peale ja küsis, kes see peaks olema.

Arvil tuli vastus kui käisest: „See on platsi komandant!”

„Kuule,” jätkas Luik, „minu arvates on ta purjus.” Seepeale jätkas Arvi aukartustäratava aususega: „Jah, mina olen oma eluajal hulgi platsi komandante näinud, aga nii lakku täis komandanti ei ole mina ka veel näinud!”

Selgituseks tuleb öelda, et hommikul tikkus meiega Võrust kaasa Väimela tehnikumi kehalise kasvatuse õpetaja Kuke Viktor, kes vaatamata sellele, et kusagil öö läbi pidutsenud oli, tahtis kogu hingest ka võistlusi vaatama tulla.

Pärast kohalejõudmist jätsime vennikese autofurgooni oma öist peatäit õndsalt välja puhkama. Panin igaks juhuks isegi furgooni ukse väljastpoolt kinni, et ta enne suhtelist kaineks saamist välja töllerdama ei pääseks. Ometi lasi keegi ta konkust välja ja sealtsamast leidis ta ka saduldatud hobuse, mille selga ronis ning platsile jalutas.

1941. a Võru „Spirit Party”

Ajaloost huvitatud inimene on kindlasti kuulnud „Bostoni teejoomisest” (inglise keeles Boston Tea Party), mis juhtus 1776. a detsembris Bostoni sadamas, kus kolonistid protestiks tolliseaduse muutmise vastu, laevade teelastid merre puistasid ja mis hiljem arvatavasti osutus üheks Ameerika kodusõja vallapäästmise katalüsaatoriks.

Võru folgi aegsel lugude rääkimisel jäi mul 1941. a suvel Tamulasse voolanud piirituseloo osas mõnigi asi õhku rippuma ja selle täpsustamiseks paluks teadjate abi. Olen nimelt seadnud kõik kuuldud versioonid, mis Tamulasse voolanud piirituse hulka kinnitavad, kahtluse alla. Põhjuseks on nende folkloorsus, s.t. rahva poolt suust-suhu levitatud andmed, mis kõiguvad kümnetest tuhandetest kuni paari miljoni liitrini. Samas olen otsinud mingi ajaloofakti põhjale kinnitunud määra, kuid vastust leidnud pole – kui palju piiritust ikkagi tegelikult järve voolas?

Mõned nädalad tagasi Lauluisa pargis folkloorseid lugusid puhudes ei tahtnud ma nullidega liialdada, nagu keegi Võru mees mõned aastad tagasi neid arvetele vaba käega juurde kirjutas, seepärast mainisin kuulajatele kusagilt mällu jäänud 40 000 liitri suurusest kogust.

Korraga ilmus – nagu Tamula sügavusest – mulle Vanakesena kõrvale Sule Vambo – nägu teisel kurjakuulutavam kui Vene välisministri tavapärane nägu ning suurendas minu öeldud arvu tervelt 50 korda, niisiis kahe miljoni liitrini! Ma ei tahtnud Vambot kohapeal parandada, kes teab, võib-olla oleks ta solvunud, et ma tema – „oma kõrvaga” kuuldud kahe miljoni liitri veendumuses kahtlen, aga see kogus tundub mitmel põhjusel ikkagi kahtlasena. Esiteks Võru piiritusevabriku mahutid ei saanud kuidagi mahutada 30 raudteetsisternitäit ehk tervet rongi piiritust, mida niisugune kogus eeldaks, teiseks – EW sõdadevaheline piiritusetoodang kõikus aastati kolme kuni seitsme miljoni liitri vahel ning suurimad tootjad olid ikkagi Tallinna, Tartu ja Moe vabrikud.    

Tohter Piho jutt, kui omal ajal mulle seletas, et paadiga järvele minnes võis paadiserva pisut kallutades saada paati puhta piirituse, on siiski puhas folkloor. Teoreetiliselt kataks isegi see kahe miljoni liitri suurune kogus järve vaid alla millimeetrise kihina, ehkki, jah, järve veepinda millimeetri osadena mõõtes on kalle siiski olemas ja selle suund on Roosisaare silla suunas.

Ootan heal meelel oma meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. teadjate arvamusi mitte ainult piirituseloost, vaid ka kõikvõimalikest muudest meie linna ajaloos juhtunud lugudest, olgu need siis folkloorist või lihtsalt ajaloofaktide „kuivikud”. Ise me oleme ajaloo (ilu) tegijad.

Head linna aastapäeva!