Kurenurme päiksepargi rajamise lugu on hea näide sellest, kuidas riigitüüri juurde saanud rumalad inimesed võivad teha kogu ühiskonnale korvamatut kahju, mida nad ise ega nende järeltulevad põlved korvata ei suuda.

Kurenurme päiksepark on seisnud jõude neli viimast aastat. Pargi nimivõimsus on 365 000 kWh energiat aastas, nelja aastaga teeb see 1,4 miljonit kWh. Kui arvestada, et ühe majapidamise aastane elektritarve on ligi 4000 kWh, siis läks raisku 350 majapidamise aastane elektritarve. Kui arvestada ühe kWh maksumuseks neli eurosenti, siis on kaotsiläinud kogus rahas mõõdetuna 56 000 eurot. Ehk siis sama suur summa, mida riigimonopol Eesti Energia nõudis päiksepargi rajajatelt alajaama ümberehitamise eest. Selle asemel et kodumaal elektri tootmist toetada ja alajaama ära remontida, viis Eesti Energia miljonid välismaale ning nõudis remondiraha elektri tarbijalt. Eesti Energia aktsiate hoidja oli otsuste tegemise ajal majandusminister Juhan Parts.

Päiksepargi rajamine maksis kokku ligi 300 000 eurot, sellest riigi toetus oli ligi 200 000 eurot. Eesti Energia kulutas oma Utah’ ja Jordaania energiaprojektide peale ligi 100 miljonit eurot. Selle raha eest, mis praeguseks on firma juhtkonna rumaluse tõttu korstnasse kirjutatud, oleks saanud rajada üle Eesti ligi 500 Kurenurme-sarnast päikseparki, mis oleks katnud ligi 50 000 majapidamise  elektritarviduse. See on mitme maakonna elanike jagu elektrit. Lihtsas keeles väljendatuna oleks saanud välismaale viidud raha Eestisse investeerimisega pakkuda mitme maakonna jaole elanikele odavamat elektrit ja anda sadadele majapidamistele võimalus ise elektrit müüa. Siin on ka vastus küsimusele, miks Eestis on elekter kallis ja elanike sissetulekud väiksed – sest riigi juhid on teinud väga rumalaid otsuseid.

Vaatamata tagasilöökidele unistab Keema külla Klõbi tallu elama asunud Viido Polikarpus endiselt sellest, et Eesti talupidajad ise elektrit tootma hakkavad. Küllap see unistus ükskord täitub.