Kuigi öeldakse, et poliitika on lubaduste andmise kunst ning enamikke lubadusi pole kunagi kavas täita, on Lõuna-Eestis lubadustel elanike jaoks elu ja surma hind, mistõttu ei tohiks inimesi tühjade lubadustega nörritada.

Kõige ehedam näide tühjadest lubadustest on Võrumaal seotud kaitseväe Nursipalu harjutusväljaku laiendamisega. Pealtnäha lihtne ja kahtlemata vajalik asi on suudetud katteta lubadustega muuta punaseks rätiks kohalikule elanikkonnale, nii et ka kõige sõjaväelembesemad kodanikud on pöördunud väljaku vastu. On selge, et kui oleks algusest peale rajatud lubatud müratõkked ja aiad, paigaldatud müramõõtjad ning elanikele kompenseeritud akende vahetus, aidatud mõnedel peredel mujale kolida ning jahimeestele leitud uued jahialad, poleks mingeid probleeme olnud. Nursi ja Rõuge rahvas oleks polügooni laiendamise rõõmuga vastu võtnud. Ent lubadusi ei täidetud, selle asemel tuli rahvaga tutvuma üks uus inimene teise järel – nad kõnelesid üha käskivamas toonis, nii et isegi kohalikud Võrumaa kaitseväelased pidid häbi pärast maha vaatama. On loomulik, et selline suhtumine vihastas rahva välja ja tekitas ulatusliku vastupanuliikumise.

Tallinnas oleks selline rahva nörritamine mõeldamatu ja seda mitte Edgar Savisaare pärast – tallinlased seisavad häälekalt oma õiguste eest, sest otsustajad elavad ise samuti Tallinnas. Lõuna-Eestis võib endale kõike lubada, sest see on kaugel ja hääl pealinna ei kosta. Samas võivad katteta lubadused ka Lõuna-Eestis riigile kalliks maksma minna. Näiteks tuli kolm aastat tagasi Eestisse tõeline talent, ema poolt eestlane Michael Wegecsanyi, kes soovis oma säästusid, tulevikku ja kogemusi Eestiga jagada ning hakkas oma uude kodukohta Kurenurmele päikseparki rajama. Wegecsanyi’i ja tema kompanjonide idee võeti algul rõõmuga vastu, neile anti palju lubadusi, mida aga hiljem ei täidetud. Tüüpiline eestlane oleks selle peale käega löönud, aga lääne standarditega harjunud Michael pettus, kolis oma naisega minema ja müüs osaluse projektis maha.