JUHTKIRI Elus kardetakse seda, mis on kohustuslik ja ihatakse seda, mis pole seaduse ja reeglitega ette nähtud. Nii on ajateenistusse astumine enamiku noormeeste jaoks justkui midagi, mis tuleb hambad ristis läbi teha ja mille saabumist kardetakse.

Vähe sellest, on palju neidki, kes erinevate laveerimistega proovivad ajateenistuse kohustusest pääseda. Valetatakse külge hädasid või märgitakse oma füüsilised võimed puudulikeks. Alates 17. eluaastast kuni 27. eluaastani on noormees kutsealune aja- või asendusteenistusse astumise või sellest vabastamiseni. Ajateenistus on kohustuslik neile noormeestele, kellel vähemalt kuue klassi jagu haridust, läbitud positiivsete tulemustega arstlik komisjon, puudub kehtiv ajapikendus või alus ajateenistusse kutsumata jätmiseks. Nõuetele mittevastamise korral on ajateenistuse läbimine võimatu. Küllalt on tulnud ette olukordi, kus mõni õbluke taevani ulatuv noormees oma pikkuse ja kaaluindeksi tõttu ihaldatud teenistusest välja on praagitud. Teisalt on veel rohkem juhuseid, kus täisjõus ja reeglipärane mehehakatis end tulutult äbarikuks valetab, kuid sellest hoolimata ajateenistuse õiglastesse raamidesse on surutud.

Kohustustest kõrvalehiilimine ei ole naljaasi. See teeb ka kohustuse täitmise mõnegi jaoks veelgi vastumeelsemaks. Ajateenistusse mitteilmunud kutsealust võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või koguni arestiga. Kibedad karistused kipuvad keelatud vilja aga veelgi magusamaks muutma.

Harva, kuid siiski kohtab ajateenistuses õrnema soo esindajaid. Kasarmute poole sammuvas rivis on just neil miskipärast helgemad näod. Nende pilkudes on vabatahtlikkuse kuma, sest nende ajateenistus on üles ehitatud ainult omale soovile ning tahtele. Ka siin on paljudel soovijatel keeruline raamidesse sobituda, sest nõudmised on ranged. Omal soovil tulek on aga pigem nagu kooli ihatud erialale sissesaamine – rõõm eneseületamisest.