Hea kolleeg ajakirjanduses Vambola Paavo kirjutas Võrumaa Teatajas (29.11.) valdavalt Luganskist ja Donbassist tulnud mugavuspagulastest, kes pärast kuudepikkust viibimist Venemaal sugulaste juures on järsku otsustanud tutvuda eluga Euroopa Liidus. Paavo väitel on tegemist Ukrainas elavate venelastega, kes ukraina keelt ei valda ja suhtlemisel eelistavad vene keelt.

Tõelised ja libapõgenikud

Tõepoolest, nii mõnigi inimene on juhtinud tähelepanu sellele, et isegi Võrus on tänavapildis kuulda rohkem vene keelt. Kas need inimesed on ukrainlased? Kui on, siis miks räägivad omavahel vene keeles? Kas see võib olla Ukrainas aastakümneid toimunud venestamise tulemus? Kas peaksime Ukraina territooriumilt tulijaid üldse keele järgi lahterdama? Jne. Nüüd on piiriületajate hulka lisandunud Ukrainast Venemaale küüditatud, kes on tihti kuid pidanud võitlema selle eest, et Putini paradiisist minema saada.

Seetõttu on hea, et Narva ja Luhamaa piiripunktis on viis rajavalvurit Ukrainast, kes aitavad piirile jõudjate Euroopa Liitu pürgimise motiivides selgusele jõuda.

Tõelise sõjapõgeniku, kes sageli on pidanud purustatud kodust lahkuma vaid seljas olnud riiete, vähese raha ja heal juhul dokumentidega, elu pole kuskil kerge. Ükski riik ei jaga toetusi lõputult. Teadmata, kui kaua kestab kodumaal vaenutegevus, tuleb leida eluase, tööd, lastele lasteaia- ja koolikoht ning kohaneda teises ühiskonnas. Võimalik, et kohe peaks arvestama võimalusega, et niipea kodukanti ei näe ja pole võimatu, et tulebki võõrsile jääda.

Suur pagemine 1944

Kui Eesti alustas Ukraina põgenike vastuvõtmist, lugesin mitmelt poolt kommentaare, et see on Eesti omamoodi tänuvõla tasumine suhtumise eest neisse kaasmaalastesse teistes riikides, kes pagesid üle Läänemere 1944. aasta sügisel.

Olen lugenud pagulaskirjandusest palju sellest, kuidas sõja jalust Rootsi jõudnud eestlasi hämmastasid valgustatud linnad, kohvilõhn, võileivad. Kuidas tulijaid majutati pastoraatidesse, kirikutesse, spordisaalidesse, seltsimajadesse. Ent kohanemiseks ei antud palju aega ja ammugi ei lubatud mööda Rootsit laiali valguda.

Aastaid tagasi olin kursustel Kalmari ülikooli ajakirjanduskoolis ja üks õppejõud kutsus mind ja veel ühte Eesti ajakirjanikku veetma enda juurde nädalavahetust. Koha nimi oli Örebro. Lahke võõrustaja juurest pimeduses hotelli poole astudes märkasime valgustatud kalmistut ja põikasime sealt läbi. Meid üllatas eestikeelsete nimedega hauaplaatide rohkus. Hiljem saime teada, et Örebro oli 1940.–1950. aastatel oluline kergetööstuskeskus, kuhu Eestist tulnud põgenikke suunati tööle jalanõude ja õmblusvabrikutesse. Eks enamikul Eestist tulnud naistel oli õmblusoskus mingil tasemel olemas ja töötahtest polnud puudust. Keegi ei mõelnudki jääda pikemaks ajaks rootslaste kulul tasuta elama. Terved ja tugevad mehed saadeti metsatöödele. Üldiselt loodeti, et varsti saab kodumaale tagasi minna.

Vähem teatakse sellest, et Rootsi polnud Balti pagulastest üldse huvitatud ja nägi neis probleemi, mis pingestas suhteid äsja sõja võitnud NSV Liiduga.

Balti pagulased muutusid aktuaalseks

Stockholmis elab mul ammune sõber, pensionil kaugsõidukapten Joel Haukka. Oleme kirjavahetuses olnud üle 30 aasta ja mina paaril korral kasutanud tema külalislahkust ning ööbinud ta raamatukogutoas diivanil. Hoolimata 92. eluaastast on vanahärral selge mõtlemine ja vahe mõistus. Ehk nagu ta ise ütleb: katus ei ole veel ära sõitnud. Haukka oli 14aastasena üks suure pagemise paadipõgenikke.

Joeli sõnul muutis tuhandete baltlaste saabumine Rootsi nende küsimuse sealses ühiskonnas aktuaalseks. Rootsi välisminister 1939–1945 Christian Günther (1886–1966), ütles 8. mail 1945 parlamendis peetud kõnes, et NSV Liit on esitanud palve saada andmeid NSV Liidu põgenike kohta. Rootsi leidis, et Moskvale pidi vastu tulema ja nii saidki venelased informatsiooni baltlaste asukohtadest.

Dagens Nyheter kirjutas 3. juulil 1945 juhtkirjas: „Need baltlased, kes vaatamata Rootsi valitsuse huvitatusele, et nad koju tagasi pöörduksid, on otsustanud siia jääda, peavad harjuma sellega, et laste koolitus toimub rootsi keeles. Koolitust nende emakeeles ei tohi toimuda. Kui baltlasi selle küsimuse lahendus ei rahulda, võivad nad otsida endale teise riigi.”

Expressen kirjutas 11. detsembril 1945: „Põgenike eest hoolitsemine on kulukas tegevus. Pealegi on baltlased tekitanud närvilise olukorra Rootsi ja NSV Liidu suhetes.”

Aftonbladet pani 27. detsembril 1945 juurde: „Rootsi valitsus saaks väljendada vaid rahulolu, kui baltlased emigreeruksid Rootsist mujale.”

Meie saatuse otsustas üks hääl

Rootsi valitsuses arutati baltlaste nende okupeeritud kodumaale tagasi saatmist.

Ent otsus kõlas siiski nii, et survet lahkumiseks ei tohi avaldada. Teiste sõnadega, baltlased võisid jääda Rootsi. Meie saatuse otsustas hääletamisel vaid üks hääl.

Balti pagulastes oli süvenenud ebakindlus ja seetõttu otsustas tuhat põgenikku siiski Rootsist lahkuda, peamiselt USAsse ja Kanadasse.

Joel kirjutas, et alles pärast Praha kevade maha surumist Tšehhoslovakkias 1968. aastal hakkas Rootsi valitsuse ametlik suhtumine baltlastesse muutuma. Alguse sai realistlikum ja ettevaatlikum suhtumine NSV Liitu. Nii et Eesti paadipõgenike võlad on ammu töö ja lojaalsusega Rootsile tasutud.

Praegused põgenikud võivad olla õnnelikud, et 71 protsenti Eestis küsitletutest on jätkuvalt Ukraina sõjapõgenike riiki lubamise ja nende abistamise poolt ning valitsus pole kaalunud uste sulgemist ega tagasisaatmist, kuigi EKRE nõuab    Eesti põgenikepoliitika kiiret ja otsustavat muutmist (Postimees, 29.11.).