Eesti Panga ja statistikaameti koostöös 2021. aastal läbi viidud leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu tulemused näitavad, et eelmise finantskriisi ja pandeemiakriisi vahelisel ajal suurenes Eesti perede jõukus märkimisväärselt: aastatel 2013–2021 kasvas leibkondade vara keskmiselt üle 50 protsenti.
"Eelmisel kümnendil, mis jäi kahe suure kriisi – globaalse finantskriisi ja koroonapandeemiast põhjustatud majanduskriisi – vahele, leidis Eestis aset väga dünaamiline majandusareng. Kiirelt kasvasid nii sissetulekud kui ka varade hinnad, mistõttu suurenes märkimisväärselt ka perede jõukus," märkisid Eesti Panga ökonomistid Tairi Rõõm ja Jaanika Meriküll pressiteates.
Selle kasvust annavad ülevaate HFCS (Household Finance and Consumption Survey) uuringud, mida viidi Eestis läbi aastatel 2013, 2017 ja 2021. HFCS on Eestis ainus andmestik, mille põhjal saab ülevaate leibkondade varade ja kohustuste jaotumisest.
Leibkondade netovara mediaanväärtus kasvas uuringu andmetel 2013.–2021. aastal 43 500 eurolt 66 200 euroni ehk üle 50 protsendi. Eriti kiire oli netovara mediaani kasv kahe viimase uuringu vahel, aastatel 2017–2021, ulatudes ligi 40 protsendini.
Aastatel 2017–2021 suurenesid märgatavalt perede likviidsed puhvrid ning likviidsete varade ja sissetuleku suhtarv kasvas enam kui kaks korda. Selle muutuse põhjus oli hoiuste kiire kasv, kusjuures hoiuste maht kasvas märgatavalt kõigil sissetulekutasemetel. Kokku suurenes hoiuste mediaanväärtus sel perioodil 1900 eurolt 4300 euroni. Suurima osa Eesti leibkondade finantsvaradest moodustavadki pangahoiused, muid finantsvarasid on võrreldes teiste euroala elanikega vähe.
Hoiuste kiire kasvu tõenäolisim põhjus oli koroonapandeemia, mis kestis ka veel uuringu läbiviimise ajal. See tõi kaasa mitmeid piiranguid, mis vähendasid leibkondade võimalusi teha erinevaid tarbimiskulutusi. Seetõttu suurenes säästmine ja peamine säästmisviis, eriti kui säästetakse lühiajaliselt, on raha hoiustamine pangas.
Eesti leibkondade laenukoormus on uuringu andmetel euroala keskmisest väiksem. Laenukoormuse võrdlemisel tuleb aga arvestada, et selle optimaalne tase tõuseb koos keskmise sissetuleku kasvuga ning Eesti perede sissetulekud on euroala riikide võrdluses suhteliselt väiksed.
Leibkondade laenude mahust moodustavad kinnisvaralaenud valdava osa, ligi 90 protsenti. Peamine elukoht on Eesti perede kõige hinnalisem vara ja kodu omamine on meil sagedasem kui euroala riikides keskmiselt.
Perede laenukoormus püsis Eestis uuringute lõikes stabiilne ning finantshaavatavus jäi aastatel 2013–2021 enam-vähem samale tasemele. Ka perede osakaal, kes pangast laenu ei saa või ei saa seda soovitud mahus, püsis samal ajavahemikul stabiilselt 7 protsendi ligidal.
Kahe viimase küsitlusvooru vahel, aastatel 2017–2021 muutus märgatavalt noorte perede finantskäitumine. Lisaks hoiustele suurenes muudesse finantsvaradesse, näiteks aktsiatesse, investeerimine ning noorte perede osakaal, kes seda teevad, mitmekordistus.
Samal ajal suurenes märgatavalt ka laenuvõtmine ja kinnisvaralaenude mediaanväärtus kasvas kuni 34-aastaste seas ligi 50 protsenti, 40 000 eurolt 60 000 eurole. Seejuures kasvas just pikaajaliste kinnisvaralaenude maht; tagatiseta laene omavate perede osakaal seevastu vähenes. See näitab, et noored pered pööravad varasemast suuremat tähelepanu pikaajalisele finantsplaneerimisele. Noorte seas on ka finantskirjaoskuse tase kõrgem kui vanematel Eesti elanikel.
Netovara on Eestis ebavõrdselt jaotunud ja ebavõrdsuse tase on Eestis euroala riikide seas üks kõrgemaid, ent püsinud aastatel 2013–2021 stabiilne. Üks suure varalise ebavõrdsuse põhjuseid Eestis on ettevõtlusvara suur osakaal varades – peaaegu kolmandiku reaalvaradest moodustavad selliste ettevõtete varad, kus leibkonnaliikmed töötavad. Sellise ettevõtlusvara osakaal kasvas 2013.–2021. aastal 20 protsendilt ligi 30 protsendini.
Teise penisonisambasse kogumise vabatahtlikuks muutmisel lahkus teisest sambast ligi viiendik varaomanikest. Esimese laine lahkujatele tehti 2021. aasta septembris 1,3 miljardi euro eest väljamakseid ja teise samba koguvara vähenes 24 protsenti.
Teisest sambast lahkusid eelkõige need Eesti elanikud, kellel puudusid säästud, kellel oli tarbimislaene ning kes ei saanud krediidipiirangute tõttu laenu. See profiil läheb kokku esmaste hinnangutega väljavõetud pensioniinvesteeringute kasutamise kohta, mille põhjal on teada, et veerand väljavõetud rahast suunati tarbimisse ning ligi kümnendik läks laenude tagasimaksmiseks. Lahkumisotsuse tegemine oli seotud ka finantskirjaoskuse ja riskikartlikkusega – suurema finantskirjaoskuse puhul oli teisest sambast lahkumine vähem tõenäoline, samal ajal kui riskikartlikumad lahkusid sagedamini.
Uuringu andmestik võimaldas hinnata ka leibkondade finantshaavatavust aastatel 2021–2023 ning ka juhul kui Euribori tase tõuseks 6 protsendini. Mudelipõhised hinnangud ei näidanud, et viivislaenude määr kasvaks oluliselt.
Euribori tõusust tingitud intressikulude kasv on ulatuslikum jõukamatel peredel, kellel on suuremad eluasemelaenud. Samas on suurema sissetulekuga leibkondadel ka enam likviidseid varasid ja rohkem võimalusi oma tarbimiskulutusi vähendada ning kulude mõõduka kasvu korral võib eeldada, et nad suudavad oma laenu teenindamist jätkata. Eluasemelaenumaksete ja sissetulekute suhtarv on kõrgeim väiksema sissetulekuga ja eluasemelaene omavatel leibkondadel ning neid võib pidada intressimäärade tõusu suhtes kõige haavatavamaks segmendiks.
Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring (HFCS) toimub euroala riikides regulaarselt alates 2010. aastast. Kõiki euroala riike hõlmav ulatuslik uuring võimaldab võrrelda riikide leibkondade finantsseisu.
