Parem hilja kui mitte kunagi

Kagu-Eesti maakondade kiire tühjenemine näitab, et sammudega siinse ettevõtluse elavdamiseks on hiljaks jäädud. Teisest küljest annab lootust praegune aktiivne tegevus Võrumaal töökohtade loomise nimel.

Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest. Eesti on olnud Kagu-Eestit silmas pidades see loll, kes on pidanud oma vigadest õppima. Kadunud Robert Lepikson, endine Võru maavanem rääkis juba 15 aastat tagasi, et Võrumaad tuleb hoogsalt arendama hakata. Ta pakkus välja terve rea ideid siinse piirkonna arendamiseks, aga kahjuks ei lastud tal kaua tegutseda. Toonane suhtumine oli, et mis seal ikka arendada, küll areneb niisama. Tänane reaalsus näitab, et niisama ei juhtu siin ilmas mitte midagi.

Lepiksoni ideid on täna teise ringiga ellu viimas praegune maavanem Andres Kõiv. Isegi endine maavanem Ülo Tulik tunnistab Võrumaa Teatajale antud intervjuus, et Kõiv on korda saatnud herakleslikke vägitegusid maakonna elu-olu parandamiseks ja töökohtade loomiseks. Tõepoolest, kuigi Kagu-Eesti arendamisega oleks tulnud aktiivselt tegelema hakata juba Lepiksoni ajal, ei saa praeguseid ponnistusi pidada mõttetuteks. Tegemata tööde pärast ei tohiks Kagu-Eestit veel maha kanda, nii nagu ei saa maha kanda Eestit pelgalt selle pärast, et siin pool sajandit kommunistlik ike kestis.

Elu on eestlasi õpetanud, et loota saab ainult enda peale. Euroopa Liit ja NATO ei toonud loodetud pudrumägesid ja piimajõgesid kandikul kätte – praegune majanduslik olukord Eestis on raskeim viimase paarikümne aasta jooksul vaatamata Euroopa Liidule ja Eesti julgeolek on täna hapraim vaatamata NATO liikmelisusele. Sama võib öelda Kagu-Eesti kohta: loota, et keegi teine siinse elu-olu eest võitlema hakkab, on pehmelt öeldes rumal. Kõik tuleb endale ise välja võidelda ja esimesed märgid on juba käegakatsutavad: üle Võrumaa on tekkimas kuus täiesti uut tööstusala, mille vastu on esialgse info kohaselt juba suur huvi. Pealtnäha väike asi, aga kokkuvõttes võidavad sellest kõik.