15. detsembril ilmus Delfis (www.delfi.ee) artikkel pealkirjaga „Rahvusvähemuste esindajate koda nõuab Ilveselt vabandamist”. Järgnevalt väljavõte sellest artiklist:  „Šveitsi ajaleht Der Bund avaldas laupäeval intervjuu president Toomas Hendrik Ilvesega. /---/ Šveitsi ajakirjanik küsis Ilveselt, kuidas on juhtunud, et vene keel ei ole Eestis ametlik keel. Ka presidendi kantselei soovitas rahvusvähemuse esindajatel veel kord ja väga tähelepanelikult lugeda väljavõtet ajalehe Der Bund intervjuust president Ilvesega, kus riigipea vastas küsimusele, miks ei ole vene keel Eesti ametlik keel, järgmist: „Aga miks peaks? Toome näiteks: me okupeerime teie maa ja pärast 50 aastat ütleme, et te peate eesti keele ametlikuks keeleks tegema. Okupatsioonivõim hõivab maa, küüditab sadu tuhandeid inimesi Siberisse ja saadab oma inimesed sellele maale. Ja nüüd, kui me oleme jälle sõltumatud, peaks okupatsioonivõimu keel teiseks riigikeeleks saama? Ärge esitage mulle naeruväärseid küsimusi!”

Kas suhtlemise naaberriigiga on teinud raskemaks see, et umbes neljandik Eesti elanikkonnast on vene päritolu ja muutub nüüd avalikult majanduslikuks alamklassiks, küsis Der Bund’i ajakirjanik Rudolf Burger Ilveselt.

„Nad olid Herrenvolk (eesti keeles härrasrahvas – ajakirjanik märgib, et Ilves ütles selle sõna saksa keeles, kuigi intervjuu tehti inglise keeles) 50 aasta jooksul ja olid sõna igasuguses ajaloolises tähenduses privilegeeritud. Nüüd, kui neil enam privileege pole, peavad mõned inimesed seda kaotuseks,” vastas Ilves.”

On hea lugeda, et poliitik räägib avameelselt ja otse südamest ning et tal on selgroogu. Tänapäeval ongi just see poliitikute peamine viga, et nad ei tee seda. Kuid viga pole ainult nendes. Nad ei saagi oma mõtteid avameelselt välja öelda, sest siis nad riivaksid kuskil kellegi tundeid ja kaotaksid hääli. Kui kuulata Ameerika vabariiklaste presidendikandidaatide debatte, siis on näha, kui hambutud need on, sest kandidaadid teavad – kõike, mida nad ütlevad või on kunagi öelnud, võidakse otsemaid nende vastu ära kasutada. Hea näide seejuures on see, kui poliitik kõneleb araablaste eest ja toetab Palestiinat, seejärel läheb aga juutide juurde ning räägib, et ta toetab nende kultuuri ja püüdlusi tõotatud maa küsimuses. Sel poliitikul võib olla 100 protsenti õigus ja kui ta on hea rääkija, siis saabki ta hääled mõlemalt poolt.

Edukas poliitik peab olema kõik kõikide jaoks, mis tähendab seda, et tegelikult pole teda olemas mitte kellegi jaoks, sest ta ei suuda täita kõikide ootusi ja lootusi.

Tulevased presidendivalimised Venemaal kujunevad väga huvitavateks. Putin teatas, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oleks pidanud ära hoidma. Paistab, et tema valijaid ei huvita, et Lenin ja Stalin olid kurjategijad ning tapsid miljoneid oma inimesi. Isegi see on meelest läinud, et elati terrorihirmus. Stalini ajast räägitakse nagu kaunist minevikust. Umbes nii, nagu peksa saanud naine läheb tagasi oma mehe juurde, sest venelane armastab öelda: „Kui peksab, siis järelikult armastab.”

Ilves on end tõestanud poliitikuna, kes on oma sõnavõttudes läinud nii kaugele kui võimalik. Et ta on valitud teist korda presidendiks, siis võib ta vabalt nüüd rääkida, kartmata mingeid valimisi, ajakirjandust, poliitikuid või valijaid. Ta on juba oma senise tegevusega jätnud jälje Eesti ajalukku.
Sotsiaaldemokraadid, kuhu ka Ilves kuulus, soovivad ühineda vene erakondadega. Ma ei usu, et see on halb mõte. Eestis elab ju tuhandeid venelasi, kes on end tõestanud lojaalsete kodanikena. Eestis elab kaunis soliidne hulk keskklassi venelasi, kes on siin näiteks avanud kauplusteketi. Kui eestlane saab jõukaks äri tehes, siis suundub ta suure tõenäosusega välismaale, et veelgi rohkem teenida oma äriga, aga venelaste jaoks on Eesti ise juba välismaa ja nad on õnnelikud, et elavad Eestis.

Venemaad ärritab aga see, et nende suurriik peab laskuma meie tasemele, et meiega asju ajada. Nüüd on president Ilvesel võimalus öelda välja, mida ta asjast arvab, kartmata tagajärgi. See võib olla hea ja enesekindel tunne, kui oled poliitikuna jõudnud niisugusele tasemele.