Wermo viimaste aastate arengut jälgides võib öelda, et hullemaks asi enam minna ei saa. Ettevõtte praegune juht Raul Vene ütles selle peale, et oleks võinud küll veel hullemaks minna. Päris negatiivse stsenaariumi korral oleks ettevõte üldse praeguseks tegevuse lõpetanud.

Wermo uue juhtkonna entusiasmi arvestades on lootus, et Võru tööstuse kunagine lipulaev tõuseb taas tuhast. Võrreldes Võru mööblivabriku kunagise hiilgusega, kus tootmine käis kümnekonnas hoones ning ettevõttes töötas tuhatkond inimest, on vabriku järeltulija AS Wermo ühelt poolt kuivanud ühe hoone ja 80 inimese peale. Teisest küljest on alles ettevõtte kõige suurem vara: kogemustega töötajad. Nii nagu ettevõtte juht tunnistas, on paljud neist töötajatest kas juba pensionieas või sinna jõudmas ning kui uut järelkasvu peale ei tule, võivad kogemused kaduma minna.

Tundub uskumatu, aga on tõsi, et vaatamata samas ligidal Väimelas asuvale puidutöö kutsekoolile, pole ettevõtetel võimalik leida uut tööjõudu. Kahjuks on tõsi ka see, et värsked lõpetajad võtavad end pigem töötuna arvele, kui neile just ettevõttes kohe kõrgepalgalist tootmisjuhi kohta ei pakuta. Noored on ära hellitatud kõrge palgatasemega naaberriikides Soomes ja Rootsis ja istuvad pigem töötuna kodus, kui lähevad Eestis madala palga eest tööle, mistõttu pole Eesti ettevõtjatele pakkunud kergendust riigi mahukad investeeringud kutseharidusse.

Nii Wermo kui enamiku teiste Eesti tööstusettevõtete jaoks on võtmetähtsusega, kuidas saada maailma tippu viidud kutsekoolide lõpetajad enda juurde tööle. Nagu rääkis Wermo juht Raul Vene, on üks võimalus selleks tihedam koostöö kutsekooliga, et pakkuda õpilastele juba varakult praktikavõimalusi.

Veel paarkümmend aastat tagasi müüdi Wermo toodangut üle kogu maailma, nii itta kui läände, ja seda isegi sügaval Nõukogude ajal. Iseseisvas Eestis, kus võimalused avaramad, peaks Võru mööblivabrikul olema rohkem eeldusi edu saavutamiseks. Kaasa võib aidata ülemaailmne masu, mistõttu kolivad mööblitööstused oma tootmist järjest ida poole.