Päikese käes pleekinud gümnaasiumireform

Kooliaasta algus tõi suvepuhkusel viibinud haridusteemad taas meediasse. Kuigi vahepealne hingetõmbeaeg oleks haridusministeeriumile pidanud andma võimaluse oma positsioone tugevdada, on need läinud ainult ebamäärasemaks.

Aasta alguse julged avaldused, et suve lõpuks on alles jäävate gümnaasiumide nimekiri koos ja koolivõrgu korrastamine tuleb läbi viia kolme aastaga, on taaskord taandunud arglikuks „las asjad loksuvad ise paika”-lähenemiseks. Nüüd tõdeb ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis, et ühiskond pole „radikaalseks gümnaasiumireformiks veel valmis”.

Nagu rutakas reformimine, ei ole ka ebakindlus tuleviku suhtes hea ei õpilastele ega õpetajatele. Siiski näitab hiljuti avalikustatud eksamitulemuste edetabel, et kõige kiuste rühivad Võrumaal  vaikselt ja tublilt tulemuste parandamises edasi just ebakindla tulevikuga maagümnaasiumid. Kindla tulevikuga Kreutzwaldi gümnaasium on aga riigieksamite tulemustes maakonna ainus langeja, kukkudes mullusega võrreldes 40 kohta. Usinamate ja nõrgemate lendude kaela ei saa seda tulemust ajada, sest kui põhjus oleks ainult konkreetse lennu tugevuses, siis kõiguksid üles-alla just väikegümnaasiumid.

Gümnaasiumivõrgustiku reformimine eeldab suurt eeltööd – keskhariduse maakonnakeskusesse koondamiseks peab õpilaskodude, bussiliikluse ja toetuste süsteem juba paigas olema. Kevadel näis, et muutusi tahetakse läbi viia vastupidises järjekorras. Enne reform, siis vajalik tugistruktuur, sest küll siis kõik paika loksub.

Ühelt poolt on julgustav kuulda maavalitsuse haridusosakonna juhataja Pille Libliku hiljutist avaldust, et maagümnaasiumidele tuleb anda võimalus. Väike Vastseliina gümnaasium on eksamitulemustes olnud järjekindlalt tubli, edastades tänavu isegi maakonna keskhariduse lipulaeva Kreutzwaldi. Teisalt tekib küsimus, kas seda kevadist innukat hirmujuttude levitamist oli üldse vaja? Eesti muutlikul haridusmaastikul näib olevat ainult üks püsiv tendents – kõik vaibub alati „las loksub paika”-poliitikaks.