Aleksander Krulli meenutades

SÜNNIAASTAPÄEV • Homme on Võru linna teenelise kodaniku Aleksander Krulli 90. sünniaastapäev.

Aleksander Krull lahkus meie seast manalateele 2010. aastal. Väga paljud inimesed mäletavad teda, on temaga koos töötanud, tema karismaatilisest isiksusest osa saanud, temaga koos naernud, temaga vaielnud, tema peale vihastanudki. Värvikate isiksustega on ikka nii, et nad ei jäta kedagi ükskõikseteks ja püsivad ikka meeles.

Aeg silub nukid ja tasandab erimeelsused, alles jääb tänutunne selle eest, mis Aleksander meie linna kultuurielu heaks tegi, alles jääb veendumus, et oli õnn niisuguse inimesega koos tegutseda ja toimetada. Meenutagem Aleksandri tegemisi ja püüdkem järele teha. Kas suudame ja jaksame? Mõni võib ju öelda, et ajad on muutunud, tänane päev vajab teistsuguseid tegusid ja inimesi. Küllap nii ongi, ometi – eestlaslik töökus ja pühendumus peaksid olema omased ka praeguse aja kangelastele. Kui nii, siis on neil Krullilt palju õppida.

Aastatel 1943–1947 oli Aleksander Krull Kandle teatris klaverimängija-repetiitor ja näitleja. 1947. aastal organiseeris ta väga kuulsaks saanud ja rahva poolt armastatud Võru sümfoniett-estraadiorkestri ning mängis selles akordioni. Samast ajast alates oli ta tegev maakondlike laulupäevade korraldamisega. Koorijuhina seisis ta aastakümneid naiskoori Kannel ees, ta on juhatanud ka segakoori Tervis ja viimastel eluaastatel juhatas ta Kandle seeniorkoori. 25 aastat laulis Krull vabariiklikus koorijuhtide kooris.

Aastani 1951 oli Aleksander Krull Võru maakondliku kultuurimaja direktor. Pool sajandit ehk täpsemalt 51 aastat oli Krull seotud meie muuseumidega – 1995. aastani direktorina, siis osakonnajuhatajana, misjärel siirdus ta 2002. aastal pensionile.

Krulli eestvõttel muutus täielikult Lauluisa muuseum, ekspositsioon avati kõikides hoonetes, elumaja sisustati Kreutzwaldi-aegsena. Ehitati hoone Võrumaa muuseumile, mis oli toona esimene muuseumi vajadusi silmas pidades projekteeritud hoone kogu Eestis, seni oli muuseumide tarvis maju vaid restaureeritud ja remonditud. Valmis kodulooline ekspositsioon. Mõniste muuseum sai Kreutzwaldi muuseumi filiaaliks. Suure Munamäe torn oli viimases maailmasõjas küll alles jäänud, aga oli halvas korras – Krulli eestvõttel remonditi torn ja avati taas külastajaile, ehitati juurde lisakorrus, toodi sisse elekter.

1950. aastal käivitas Aleksander Krull Võrumaal looduskaitseliikumise, mis toona liitis isamaaliselt mõtlevaid inimesi. 1953. aastal algatas ta kodu-uurimusliku tegevuse siinmail, hiljem toetas ta ka muinsuskaitseliikumist. Krull oli läbi seina mineja, selgitaja ja veenja, toonastes oludes olid need olulised oskused millegi saavutamiseks ja teostamiseks. Krull küll kirus ja kritiseeris, ometi kohanes, säilitas elurõõmu ja tegi väsimatult tööd. Kõik, kes temaga kordki elus kokku puutusid, said osa tema energiast, intelligentsusest ja sarmist.

Aleksander Krull oli hingelt muusik, ta on kirjutanud ka luuletusi ja loonud laulegi. Naiivselt ja konarlikult armas „Minu kodulinn” on ühtlasi ka hüvastijätt oma linnaga. Lauluna kantakse see ette reedel, 7. septembril kell 19 Kandles algaval Aleksander Krulli tasuta mälestuskontserdil. Kolmapäeval, 5. septembril kell 16 leiab aset hauakivi avamine Aleksander Krulli kalmul Võru surnuaial. Kõik, kes Krulli tehtut hindavad ja teda mäletavad, on oodatud.

Mu kodulinn Võru

Olen ma maailmas paljugi käind,
paljusid maid ja ka meresid näind,
ikka mul kallimaks oled sa jäänud,
kodu, mu kuldaväärt kodu.

Oled sa Eestis üks huvitav linn,
tühjale kohale rajati sind,
Riiast, kui pärale jõudis ukaas,
keisrinna nõustus ja anti prikaas:

osta need Werrosche mõisa kõik maad,
häärber ja laudad ning tallid veel ka.
Määrati linnapea, see kõigepealt,
elama tulid nad Liivide maalt.

Maad anti tasuta, metsa ja muud,
vähese toiduga orjade tööd.
Kerkisid majad ja kasvas linn uus,
seinad said palkidest, kivist kõik muu.

Oled sa kaunite järvede linn,
on ka me eepose sünnikoht siin.
Kreutzwaldi majake seisab ju seal,
kirjutuslaud ja ta tööd selle peal.

Nii me siin elame sajandit paar,
veerand veel pealegi lugeda saab.
Paikame maju ja silume teid,
promenaad rannas, see rõõmustab meid.

Hommik, meid äratab kiriku kell,
tulvil on tänavail autode möll.
Õhust meid jälgimas luikede paar,
ootab neid pesa ja Rooside saar.

Refr.:
Seal, kus Tamula Vagulal ulatab käe,
kõrkjais Võhandu teed rajab itta,
seisab rinnakul madal linnake, näe,
oma tänavad sirgelt seadnud ritta.

See on Võru, nii armas ja kodune linn,
siin ma sirgusin, astusin ellu.
Oma tööaastad andsin ma sulle, mu linn,
selle laulugi pühendan sulle.

Aleksander Krull