JUHTKIRI Võrdsed õigused ei mahu piiratud ruumi

Eesti Vabariik tähistas sel nädalal oma 108. sünnipäeva. Traditsiooniliselt pidulikult, kuid samas mõtlemapanevalt. Hommikuse paraadi lipurivistused ja orkestrid tõid esile meie riigi ajaloo ja rahva ühisosa, tuues välja tunde, et me kõik kuulume millelegi suuremale. Kuid pidupäev kergitab ka küsimuse: kas riigi sünnipäeva tähistamine peab olema kõigile ühtemoodi kättesaadav? Ja kas pidu kõigile on realistlik, kui ruum on piiratud ja rahvas mitmekesine?

Õhtusel presidendi vastuvõtul säras peale kutsutud koorekihi tõeliselt pisike staar, poiss, kelle esinemine võlus kogu publiku oma siiruse ja rõõmuga. Tema esituses peitus midagi enamat kui lava-show, see oli meeldetuletus, et Eesti tähistamine ei seisne ainult rituaalides või paraadides, vaid ka emotsioonides, väikestes hetkedes ja inimestevahelises ühenduses. Pidupäevale järgnes traditsiooniline kleitide lahkamine, kus moekunsti austajad said imetleda peenelt valitud kostüüme, lugeda arvustusi, olla arvustuste seppadeks ja juurelda omaette, kas 20 000 eurot kleidi eest on palju või vähe.

President rõhutas oma kõnes vabaduse väärtust ja ühist vastutust ehk mõtteid, mis on pidupäeva taga alati olemas, kuid sageli jäävad argipäeva varju. Samas ei jätnud ta mainimata, et riigi sünnipäeva tähistamine ei ole lihtne ülesanne. Kogu rahvast korraga kokku tuua pole võimalik ja paraadid, pidulikud kontserdid või humoorikalt nimetatud „pingviinide paraad” on osaliselt formaalsed rituaalid. Mõned inimesed väidavad, et vaba Eestit ei ole tegelikult olemas. Veel enam, neile tundub, et riigi sünnipäev on „pidu katku ajal”.

On selge, et irooniliselt öeldes peaks igal inimesel olema võrdne võimalus tähistada, kuid reaalsus on piiratud. Kõiki eestimaalasi ju Estoniasse ei mahuta. Seetõttu tuleb teha valikuid. Sünnipäeva tähistamine ei ole küsimus ainult pidustuste formaadist, vaid ka väärtustest, milline on meie riigi identiteet, mis on ühisosa ja kuidas me seda koos loome.

Eesti 108. sünnipäeva pidu oli nii sümboolne kui ka kahtlev ning pealtvaatajatele priiskav. See tuletas meelde, et vabadus ja riik vajavad tähelepanu, hoolt ja osalust, mitte ainult rituaale. Tõeline tähistamine peitub igaühe individuaalses rõõmus ja südames hoolimata sellest, kas pidulikule vastuvõtule mahub mitu, mitusada, mitu tuhat või veelgi enam võrdset eestimaalast.