„anonüümne MEES/anonüümne NAINE” demonstreerib kõigi näitlejate kiiduväärset kehalist vormi, ümberkehastumis-, nukumängu- ja pantomiimioskusi. Samas oli kõik see rakendatud mitte millegi ette. Kokkuvõttes jättiski lavastus ­mulje ilusaid ja kalleid asju täis kuhjatud vankrist, mis vedaja puudumisel ometi paigast ei liigu. (Iseküsimus, kas lavastajad seda üldse taotle­sid.) See, et teksti kasutati näidendis minimaalselt, illustratiivse elemendina nagu muusikat, pole iseenesest halb. Olen sama näinud näiteks Mart Kolditsa „Proffetis”. Aga seal oli stseenidevaheline erinevus põhimõtte­lisem, ruumikasutus rikkali­kum, esinemispaik uudne. Lisaks nii palju videomaterjali, et vaataja sellest lausa nõretas. Kandles oli aga ­ainult vana tuttav black-box. Ja eriti esimeses vaatuses ei suudetud teksti puudumist millegagi kompenseerida. Otse vastupidi, väljendid nagu „sa oled puudutanud minu sisimat mina” ja „sa oled mind avanud ja enda omaks teinud” ei haakunud mingil moel laval nähtavaga.

Kõige vähem meeldib mulle Eesti teatris näha jälle kätekõverdusi. Need ei anna midagi. Isegi näidendeis, kus kätekõverdused on loogilised (Pärnu Endla „Kangelases” noorsõdurite valjaõppel), tekitavad need tunde, et lavastaja on läinud kõige kergema vastupanu teed. Kaks meest üksteise otsas käsi kõverdamas on küll huvitavam, aga anonüümsust ja mehelikkust ei suurendanud. Pigem meenutas anonüümset kaheksajalga (kui mitte arvestada, et kõik kaheksajalad on põhimõtteliselt anonüümsed).

Ka kahe mehe ­tapmine jäi mulle arusaamatuks, seda enam, et kohe oli selge, et kauaks nad lavale ­vedelema jääda ei saa, peavad ­püsti tõus­ma ja edasi mängima. Publiku hetkeliseks ergutami­seks kulusid paugud siiski ära.

Ometi oli esimeses vaatuses ka näidendi sümboolseim stseen: meesnuku ja nais-nuku kokkusaamine hiiglasliku roosi all. Kui mingi motiiv üldse üldist killustatust sidus, siis just see. Teine vaatus oli tunduvalt parem, teatraalsus ja emotsionaalsus võrdsemas vahekorras. Õõnsa suuresõnalisu­se asemel tuvi armas kudrutamine. Juba esimene, salaagentide etteaste mõjus elusta­valt. Kuigi maskide kasutamine on teatris ilmselt veel vanem võte kui kätekõverdu­sed, oli selles antud juhul nii palju uut ja ootamatut, et igav ei hakanud peaaegu kordagi. Ka maskid ise olid väga ilusad (kunstnikud Marianne Kütt ja Anne Kabel).

Visuaalselt eriti kummastav oli Maive Käose ja Helgur Rosentali koosmäng. Käos on ­küllap üks Eesti korpulentsemaid nais­­näitlejaid. Rosental ei ole tõenäoliselt Eesti kõige kõhnem meesnäitleja, aga siiski nii kõhn, et paar mõjus ühtaegu koomilise ja sügavmõtte­lisena. Üldse jättis Käos kogu trupist säravaima mulje, seda ka esimeses vaatuses, kus teda eriti palju näha polnud. Üdini ebainimlikus tükis mõjus ta kõige inimlikumalt.

Kokkuvõttes ei omandanud anonüümne naine siiski anonüümsest mehest reljeefsemat kuju. Üks häda võib-olla selles, et kui vähesed eluloolised näidendid välja arva­ta, näeme teatris alati anonüümseid mees- ja naistege­lasi. Hamleti võib ju Andre­seks ja Ophelia Krõõdaks ümber nimetada, sisu jääb ikka samaks.

Ma ei ürita olla selgeltnägija, sest see amet on maailmas kõige rohkem diskrediteeritud. Aga siiski tundub mulle, et „anonüümse MEHE/anonüümse NAISE” idee oli hoopis milleski muus kui publikule elamuse valmistamises. Ehk oli tegu trupi ronimisprotsessiga ühelt tasemelt teisele, umbes nagu vettehüppaja ronib madalamalt platvormilt kõrgemale, et meisterlikumat hüpet sooritada.

Võib ju küsida, miks näidatakse seda protsessi, mitte valmistulemust ehk uut hüpet?

Aga miks mitte?