NÄITUS • Eelmise nädala reedel tund enne kultuurimaja Kannel avapidu avati kahe esimese näitusega „1974” ja „Uus eesti kunst” Kandle majas ka Võru linnagalerii. Näituse „1974” idee sai alguse ühest arhiivist leitud fotost, millel võib näha kümmet noort ERKI üliõpilast kunstiinstituudi trepikojas. 30 aastat hiljem tekkis näituse kuraatoril Sirje Eelmal, kes ka ise on fotol, mõte sama seltskond kokku kutsuda ja ühisnäitus teha. Näitusele jõudsid väga erinevate erialade kunstnike Anu Põderi, Rait Präätsi, Tiit Jürna, Leonardo Meigase, Jüri Kase, Sirje Eelma, Jaan Olliku ja Villu Järmuti tööd tänapäevast.
Ühtlasi tekkis mõte teha paralleelne näitus nende kunstnike töödest, kes on tulnud ilmale 1974. aasta paiku. Toona sündinud noored on praegu umbes sama vanad, kui olid noored kunstnikud 1974. aastal tehtud fotol.
Et veelgi enam varasema põlvkonnaga suhestuda, valis näituse „Uus eesti kunst” kuraator Anneli Porri sellised noorte kunstnike tööd, milles on aluseks võetud mõni motiiv eesti varasemast kunstist ja seda tõlgendatud. Vaataja kohtub noorte kunstnike tööde kaudu näitusel Jüri Arraku, Toomas Vindi, Jaan Elkeni, Laurentsiuse, Tiit Pääsukese, Sirje Runge, Leonhard Lapini, Kristjan Raua ja Kreutzwaldiga.
Nii võib näiteks Kristina Normani ehk Kristinka tööde seeriast „Südamlik tervitus” ära tunda nii Leo Lapini „Autoportree Veenusena”, Lapini omamütoloogilise taiese „Jänku suudlus” kui ka Giorgione uinuva Veenuse. Omaaegne Lapini hommage* Giorgione Veenusele on nüüd Kristinkalt omakorda hommage’i saanud.
Kiwa tsiteerib eesti rahvuseepost. Oma videoklipis loeb glamuurse välimusega kunstnik enesekindlalt „Kalevipoega”, taustaks hõljumas roosades kombineedes neidised.
Kõige enam küsitavusi tekitab kindlasti multitalendiks peetava Jasper Zoova taies (kui seda nii üldse nimetada võib) „Koopia kui tühi šokolaadikarp”. Anneli Porri sõnul oli tühi assortiikarp „Kannel” ainus, millega Zoova näituse eel tema juurde ilmus. Tegemist on ready made teosega: valmis ese on toodud galeriisse ja seda on esitatud kunsti kontekstis. Zoova soovib oma tööga mõista anda, et kui kopeerime ühte teost, siis tegelikult, erinevalt originaalteosest, on selle sisu tühi. Porri ei eita, et Zoova tõlgendus on vaieldav, sest tõepoolest, kommikarpi on ju tegelikult võimalik värske šokolaadiga täita. Porri leiabki, et mõni Võru kunstnik võiks teha vastukäigu ja esitada näitusele täis kommikarbi. Zoova šokolaadikarp on uues linnagaleriis siiani enim tähelepanu ja vastakaid arvamusi kogunud ning üks prominentne Tallinnas töötav Võrumaa mees sosistas reedel allakirjutanule, et vaat sellist kunsti küll toetada ei tohiks.
Peale eespool nimetatute esinevad noortest kunstnikest linnagaleriis veel Maarit Murka, Mihkel Kleis ja Hanno Soans.
Ent mis seob 1974. aasta ja praeguste noorte põlvkonda peale selle, et praegused noored sündisid siis, kui eelmise põlvkonna noored olid nendevanused? Sirje Eelma ja Anneli Porri leiavad, et midagi rohkemat neid ei seogi. Mõtlemine ja lähenemine on ikkagi täiesti erinevad.
Eelma sõnul on olulised valikud: „Siis valisid vähestest võimalustest kõige normaalsema.” Ent ka praegune valikuvabadus ei tee kunstnikule tema tööd kergemaks.
* Hommage — kunstniku austusavaldus teisele kunstnikule tema motiivi kordamise ja meeldetuletamise abil.
