Nn õpipoisiprojekti juhi Heiki Ojala sõnul oli projekt mõeldud noortele, kellel on põhikool või keskkool pooleli jäänud ja kelle jaoks tööturg on seetõttu suletud. Projekt oli üks esimesi Eestis, kus rakendati uudset töökohapõhist õppevormi.

Pooled noored leiti Võrumaalt, pooled väljastpoolt maakonda. Näiteks oli hulk õpipoisse pärit Peipsi äärest. Nemad jõudsid koolitusele eelkõige tänu Räpina avatud noortekeskuse tegevjuht-noorsootöötajale Ene Piknerile, kes nägi, et paljudel noortel on jäänud õpingud pooleli, kuid tegelikult neil nupp nokib. Nii õhutaski ta noori Väimelasse minema. Kuus tema saadetud noort said ka lõputunnistuse.

Kogu projekti kontseptsioon oli üles ehitatud tööpõhisele õppele. See tähendab, et kolmandiku õpiajast omandasid noored teooriat ning kaks kolmandikku ajast olid ettevõtetes praktikal. Tihe side firmadega võimaldas koolil vastavalt vajadusele õppekava muuta. Tööandjale annabki selline koolitusvorm võimaluse vahetult ettevõtte vajadustest tuleneva sobiva tööjõu väljaõppes osaleda.

„Oleme väga tänulikud nendele firmadele, kes olid nõus projektis osalema,” ütles Heiki Ojala.

Peale tasuta õppe kompenseeriti õpilastele üks söögikord päevas, sõidupiletid koju ja tagasi ning ühiselamukoht. Kõige selle jaoks sai kool Phare 2002 programmist 1,2 miljonit krooni.

Osa noori langes välja

Heiki Ojala sõnul langes projekti käigus välja 14—15 noort. Neid püüti küll püüti ree peale tagasi aidata, kuid tulutult. Oli ka neid, kes ei tundnud kellaaega ja sattusid seepärast ettevõtete juhiga konflikti. Mõnele aga ei sobinud monotoonne töö. 

Ligi 20 lõpetanul on praeguseks tööleping kodukandi firmaga, üks suundus tööle Soome. Mõni poiss peab kaitseväkke minema.

Projekti käigus selgus, et paljud elu hammasrataste vahele jäänud noored on tegelikult usinad ja töötahet täis. Näiteks ühest kõigest viie klassi haridusega noormehest sai turvaseadmete installeerija ning firma, kus ta praktikal oli, oli temaga väga rahul.

„Projekti eesmärk oli 60 protsenti osavõtnutest tööle saada, see protsent saab peaaegu täis,” sõnas Ojala.

Kaks tüdrukut jätkavad õpinguid Võrumaa kutsehariduskeskuses kutsekõrghariduse omandamiseks, üks veel mõtleb selle peale.

Projektis osalenud ütlesid, et kõige häirivamaks teguriks oli sellel koolitusel nende endi laiskus, sellest said nad üle eelkõige puhkusega. Kõige raskemaks osutusid füüsikatunnid. Uut õppematerjali olevat korraga nii palju peale tulnud, et kõike ära õppida ei jõudnudki. Ka konspekteerimine oli keeruline. Töökohtade ja palkadega on nad rahul.

Jaanuaris algab uus õpe

1. oktoobrist käivitati uus töökohapõhine koolitus, õppetöö algab jaanuarist. Kõik huvilised saavad end koolitusele registreerida kuni detsembri lõpuni. Uus projekt kestab kokku kolm aastat, kuid iga õpilase jaoks kestab õppetöö vaid ühe aasta.
2006. aastal plaanitakse Võrumaa kutsehariduskeskuses koolitada 54 noort, 2007. aastal 56 noort ja 2008. aastal 54 noort. Seekord saavad koolitee pooleli jätnud noored omandada puidupingitöölise, keevitaja, turvaseadmete installeerija, toateenija, sadulsepp-polsterdaja ja palkmaja ehitaja oskused.

Et erinevalt eelmisest projektist saavad nüüd koolitusele tulijad õpilase staatuse, siis makstakse kõigile ka stipendiumi 1200 krooni kuus. Ka on nüüd vähendatud õppekava mahtu, kutseoskused saab kiiremini kätte. Õppida tuleb kokku vaid kolm kuud ning praktikal saab võimaluse korral olla mõnes kodu lähedal asuvas firmas. Praktikal tehtud töö eest makstakse palka.

Õppimisest huvitatud saavad lisainfot Heiki Ojalalt (telefon 782 5677 või e-posti aadress projekt@vkhk.ee).