Et Ado Lille värske näitus on ka Võrru jõudnud, pole vaja pikalt põhjendada. Kunstnik on sündinud 1932. aastal Räpinas. Seega siin kandis. „Ja kirjutage, et Ado Lill elas 1941—1944 Võrus,” ütleb ta heatujuliselt telefonivestluses.

Peale selle on Ado Lill 1980ndatest aastatest alates peaaegu igal suvel Võrus käinud, sest siin elavad tema sugulased. „Järv on see, mis mind võlub,” lisab ta komplimendi Tamulale. Ja teda ei näe siin siis sugugi ainult kaldal patseerimas, vaid ka ujujate seas.

Ado Lille isikunäitused on toimunud peamiselt Tallinna kunstigaleriides, aga tema töid on eksponeeritud ka välismaal. Esimese hooga ütleb Ado Lill, et näitus „Paljalt naine” on tal esimene kord Võru kunstisõprade ette astuda. „Või oli kunagi midagi koduloomuuseumis...” jääb ta mõtlema. „Igatahes oli see nii ammu, et kui ma ise ei mäleta, ei mäleta seda ka teised.”

Ja muidugi oli tema stiil siis hoopis teine.

Ju on huvitav teada, et kunstnikuna on Ado Lill iseõppinu. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis õigusteaduskonna ja töötanud aastaid juristina. Selle kõrvalt hakkas aga juba 1960ndatel aastatel kunstiga tegelema.

„Maal on minu meelest niisugune asi, mida polegi võimalik õpetada. Joonistamist on võimalik ära õppida, aga värvitunnetust mitte,” kommenteerib Ado Lill mõtlikult oma kunstnikuteed.

Ei seisa kohapeal

Aastaid oli Ado Lill tuntud kui abstraktsionist. Selle näituse põhjal ei saa seda öelda. „Alguses oli puhas abstraktsionism. Aga ma väga kaua ühes asjas ei püsi. Ma ei saa kohapeal seista, mind hakkavad uued asjad huvitama,” tunnistab ta.
Midagi on sellest abstraktsionismist siiski alles ka näituses „Paljalt naine”.

Näiteks erksad värvid ja see, kuidas värv on lõuendile kantud: faktuur on krobeline, nagu oleks pintsli asemel midagi tunduvalt toekamat kasutatud.

„Värvi kannan lõuendile paksult peale ja seda teen mitu kihti. See mind võlub,” tutvustab Ado Lill oma tehnikat.

Aga põnev on ka Kandle galeriis nelja suuremõõdulise maali vastas eksponeeritud pehme pruunika koloriidiga aktijoonistuste valmimise viis. Valge paber on saanud sellise pruunja varjundi tee sees ligunedes.

Ado Lill annab põgusa kirjelduse: kõigepealt keedab ta paarkümmned liitrit teed ja paneb paberi umbes ööpäevaks selle sisse likku, seejärel kulub ööpäev kuivatamiseks, et paber sirgeks saada. See söövitab ka kriidi nii paberi sisse, et parandada ei saa sellise joonistuse juures enam midagi.

Teed muidugi kulub: seda läheb oma pool kilo ja sellega saab kaks-kolm joonistust teha. „Nii tekivad varjud ja plekid — nagu mingi elu oleks sees. Ma võiksin ka värvilise paberi osta, aga need on väga ühtlased,” põhjendab kunstnik oma katsetust.

Joonistused ja maalid vastakuti ühes saalis näitavad kätte, kuidas joon on muutunud: et ühel pool on naised veel isikulised, teisel pool on nende individuaalsust aga jõuliselt kärbitud. On jäänud lihtsalt naine. Ado Lill täpsustab naerdes, et ajakirjast maha ta siiski ei joonista. „Tahan ikka, et elus inimene oleks ees,” lisab ta.

Ka Võru näitusel oleks võinud olla viis maali ja viis joonistust, aga ühele maalile leidus Tallinnas Viviann Napi galeriis ostja. Ado Lillel oli kahju, sest see pilt meeldis talle endale kõige rohkem, aga tõrkuda ka ei saanud. See on kunstniku elu. Maale ju iga päev ei osteta ega müüda.