Mis on sundinud Võru sümfoonilise muusika ühingut ette võtma nii suurt projekti, nagu on Haydni „Aastaaegade” ettekandmine Võrus?

Asi ei ole kindlasti ühe teose mahamängimises ega enese upitamises, et me ka saame ja oskame. Peapõhjus on elavdada Võru muusikaelu ja jätkata kunagisi traditsioone: Võrus tegutsesid ju Eesti ajal linnaorkester ja garnisoniorkester.

Aga see on ka vaimsuse hoidmine. Ei ole nii, et üks muusika on halb, teine mitte, aga klassikaline muusika — see on küll halb termin — on muutunud praegusajal selle tümpsu taustal, mis siin kesklinna platsilgi autodest tuleb, juba omamoodi pungitegemiseks. Me oleme nagu Propeller Vene ajal, kes sai populaarseks, sest eristus teistest.

Kui kontserdisaal on täis ja me võidame viis-kuus inimest enda poole, on see juba hea.

Teine põhjus on pakkuda siinsetele oskustega inimestele võimalust aktiivselt pilli mängida ning samas tuua siia tagasi muusikuid, kes on Lõuna-Eestist pärit. See on ka õnnestunud, sest enamik pillimehi orkestris on Võru muusikakooli vilistlased, aga on ka neid, kel on näiteks siin kandis suvekodu jne. Mingi regionaalpoliitika võiks ju olla. Kes on head, need saavad Tallinnas tööd ja nüüd ka euroliidus. Mõte oli teha midagi, mis ajendaks neid siia tulema. Oratoorium pakub sellise võimaluse. Muusikute pere on sõbralik pere ja üksteisele ollakse valmis appi tulema, aga ikka siis, kui kohapeal on midagi olemas.

Ja viimaks on see oratoorium üks viis tõmmata tähelepanu kohalikule muusikaelule, selle edendamisele. Linnavalitsusele on esitatud taotlus rahastada linnamuusikute tegevust. See tähendab, et linna palgal võiks olla kuus kuni kaheksa muusikut, ansambel, kes moodustab orkestri tuumiku. Kui on suuremad projektid, saab muusikuid alati juurde tuua. Linnamuusikuid saaks kasutada esindusüritustel jne. Niisugused ansamblid tegutsevad mitmes Eesti linnas. Põhjamaade väikelinnade jaoks on selline esinduskollektiiv aga lausa prestiiÏi küsimus.

Kuidas tekkis mõte toetuda sümfooniakontsertide korraldamisel just Haydni „Aastaaegadele”?

Haydni „Aastaaegu” on tahetud Kandle seltsis kunagi esitada, seda näitavad Eesti ajast säilinud noodid. Ilmselt tundus see nii raske, et jäeti pooleli.

Ühel koosistumisel Erki Pehkiga tulid jutuks muusikategevus Võrus, selle perspektiivid. Ja korraga talle meenus, et Hendrik Juurikasel oli üks tegemata jäänud unistus. Mõni aeg hiljem jäid meile Estonia teatri noodikogus „Aastaaegade” noodid silma, see tuletas mõtet jälle meelde. Siin sobib vist kasutada sõna „sünergia”. Poolteist aastat hiljem toimus esimene kontsert — „Kevad”.

Haydni „Aastaajad” kõlavad eesti keeles esimest korda. Tõlke on teinud Heli Susi.

Seda projekti teete teie ja paljud teisedki — muusikud, koorijuhid jne — muu töö kõrvalt? Millist pingutust see nõuab?

Väga raske on. Ega päevadel suurt vahet ole: mis laupäev, mis pühapäev! Kogu orkestriga oli meil enne kontserti kaks proovi, ühel neist oli tegelikult koos kaks kolmandikku orkestrist.

Aga väikse tugigrupiga — viis muusikaõpetajat Võrust, Põlvast ja Antslast — tegelesime selle kavaga juba päris ammu.

Sümfooniaorkestrit ei saa luua tühja koha peale ja sellist muusikat ei ole võimalik mängida ka poolprofessionaalsete muusikutega. Kaugushüppajal on kolm katset, aga kui meil midagi viltu läheb, on kõik.

Nii ma jõuan ringiga jälle  sama teema juurde tagasi: et oma inimesi toetada ja võimaldada neil oma erialal töötada, oleks vaja nende tööd tasustada. Ka Võru linn võiks rahastada oma väikest professionaalsete muusikute ansamblit. Keegi pole võimeline tegutsema ainult lustist.

Samad küsimused ja probleemid on olnud Võrus üleval ka varem. Kandle seltsimaja ei ehitatud selleks, et siia kontserte sisse tuua, vaid kohaliku vaimsuse hoidmiseks. Ka orkester loodi siin kunagi selle mõttega.