Lii Jürgenson on sündinud 1978. aastal Tartus, elanud ja käinud koolis Põlvas ja Tartus ning lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna 2002. aastal. Praegu töötab ta Võru noortekeskuses ja pintsli võtab kätte oma kodus Tartus.

Tema tööd, vähemalt need, mis Kandles väljas, on intrigeerivad, riuklikud, eriti päevapoliitilised maalid. Aktiivse poliitika kõrval räägivad need aga veel idüllilisest maaelust ja tänapäeva inimese jõudehetkedest.

Lii Jürgenson ütleb, et tegelikult inimesed ei näe, mis ümberringi toimub. Vaatavad, aga ei näe. Kunstnikul on võimalik see nähtavaks teha. Tema teebki.

N-ö inglite euroseerias on see tõde minu meelest irooniline. „Kes kirjutab EV põhiseadust?” küsib kunstnik ühe riukliku pildi allkirjas. Maalil „EV kaitseingel” vaatab pilveaugust aga lapikest Eestit ingel, kelle pilgus pole sellist hella hoolt, mida seal näha tahaks.

„Ma ei anna toimuvale hinnangut, vaid püüan kajastada seda vastavalt oma nägemisele. Hinnangu võib anda juba vaataja. Kui kunstnik pole ühiskonnas toimuva suhtes passiivne, siis see kajastub ka töödes,” ütleb Lii Jürgenson ja tunnistab pärimise peale, et ütles tõesti Eesti Euroopa Liiduga liitumisele „ei”. Ingliseeriat alustas ta just siis, kui see teema Eestis elavalt päevakorras oli. „Siis olin ma emotsionaalsem, nüüd olen neutraalsem,” lisab ta.

Lii Jürgenson kirjutab oma näituse tutvustuses, et on püüdnud maalida energiat tundeid mõjutavate situatsioonide kaudu. „Mind huvitavad kujundid, värvid, situatsioonid, mis käivitavad emotsioonid ja mõtted ning seeläbi energiavoo,” lisab ta vestluses. „Inimesed käituvad enamjaolt alateadlikult ja maalide vaatamisel käivituvad alateadvuses mõtted, tunded ja ideed, mille kohta me isegi ei tea, et need olemas on. Maalid on nagu peeglid.” Kui situatsioone, värve, vorme nihestada ja võimendada, siis nad tõmbavad tähelepanu.

Maalimine on Lii Jürgensoni sõnul üks viis oma mõtted ja tunded inimestele teatavaks teha. „Mulle meeldib mäng valgusega, kuidas varjud loovad uued pinnad, värvide kasutamine annab palju mänguruumi ja võimaldab luua erinevaid tundeid,” avaldab ta, mis teda maalimise juures võlub ja mida ta oma piltidele püüab.

Torkab silma, et Lii Jürgensoni piltidel on ainult naised. Ma ei ole ainus, kes küsib, miks. Kunstnik hakkab naerma. „Figuur on hea väljendusvahend. Naine on lihtsalt üks valik. Sisuline mõte on siin olulisem kui keha,” lausub ta.

Aga lisab siis, et naine vormina on ikkagi peegeldus maailmast: naisekeha on meil üle ekspluateeritud, see vaatab vastu igast reklaamist jne. Nendes töödes, mis on kunstnikul praegu käsil ja ideedena peas, on ka mehed. „Aga tunduvalt jälgivamas ja passiivsemas poosis,” lausub ta. Nii nagu on elus: võideldakse naiste, venelaste, neegrite jt eest, aga kõik toimub meeste taustal.

Näitusel „Valgus, jõud, valikud” olevad maalid on valminud viimase viie aasta jooksul kunstniku oma kodus, seega väikses ruumis. Et pilti saaks kaugemalt vaadata, on neid ühest kohast teise veetud.

Nii mõnelgi maalil on õige mitu kihti peal. „Mõnikord võid maalida ühte maali lõpmatult palju kordi, isegi kogu kompositsiooni muuta, aga ikka pole rahul. Kogu aeg on tunne, et midagi on puudu,” sõnab Lii Jürgenson. Nii on näiteks idülliline „Allikal” alustatud 2001. aastal ja lõpetatud kolm aastat hiljem. Mõni töö valmib aga väga kiiresti: idee on nii selge, võta ainult lõuend ette ja asu maalima. Nii on sündinud „Hetäär”.

Lii Jürgensoni maalid on suured ja jõulised. Nii teemade kui ka värvide poolest. Nende piltide järgi kunstnikku nii väikse ja haprana ette ei kujutaks. Lii Jürgensoni sõnul on see üks stamparvamusi, et naised suuri pilte ei maali. „Ma ei suudaks pisikese pintsliga õhkõrnu pisikesi maale teha,” muigab ta.

Lisaks meeldib talle pildis ruumilisus. Sügavuse mõõde on tema töödes sama oluline kui valgus.

Oleneb, kust piltide vaatamist näitusel alustada, aga lõppu või algusesse jääb maal „Valikud”. Ja selle kõrval on kunstniku sõnum: „Iga tahtega kaasneb valik ja valikuga vastutus ja võimalus luua endale ning teistele tulevikku.”

Lii Jürgensoni maalinäitus jääb Kandle avatuks 22. märtsini.