NÄITUS • Kes tunneb nälga ilusa järele, võiks kohe püsti tõusta ja Kandlesse sammuda: linnagalerii teise korruse saalis on möödunud reedest avatud Tartu kunstniku, rohkem keraamikuna tuntud Piret Veski maalinäitus „Une ja ilma piiril”.Näituse juurde juhatab vaataja katkend Clarissa Pinkola Estési raamatust „Naised, kes jooksevad huntidega”: „Ühel ööl koputab süda uksele. Väljas udus on naisterahvas. Ta juuksed on oksaraod ja ta kehakatteks on mererohi. Ta tilgub rohelist järvevett. Ta ütleb: „Ma olen sina, olen maha käinud pika tee. Tule minuga, pean sulle näitama midagi...” Ta pöörab minekule, aga enne lähevad ta hõlstihõlmad eest lahti ja kõik kohad on täis kuldkollast valgust, äkilist kuldkollast valgust...”
Needsamad mererohelised ja kuldsed toonid on ülekaalus ka Piret Veski une ja ilma piirilt alguse saanud taiestel. Just taiestel, sest tema pilte ümbritsevad eripärased kaunistatud raamid.
„Raam on pildi kodu. Ta on osa pildist, samas piirab seda turvaliselt,” lausus kunstnik selgituseks. „See on nagu kodu, kuhu me läheme. Ta ei suru sind karpi, vaid on sulle toeks.”
Raamid on Piret Veski ise teinud, sellest pildi loomine õigupoolest algabki. „Akutrell, haamer, erinevad kruvid,” loetles ta oma töövahendeid ja lisas naeruse õhinaga: „Eriline nauding on sellega tegelda.”
Selliste reljeefsete pindade loomine, nagu tema maalidel näeb, võtab aega. Aga tal pole ka kuhugi kiiret, ta katsetab. Igasuguste pastade, liimide ja sideainetega. „Ma ei oska keemilist koostist öelda. Ma töötan nagu naine köögis: peotäis seda ja peotäis teist, loksutame ja vaatame, mis saab,” tutvustas Piret Veski oma töövõtteid.
Piltidel iseenesest on aga eesti lood: muistendid ja muinasjutud. Olgu näiteks mõned pealkirjad: „Ilmaneitsike ilusa, kõue käharpäine tütar”, „Lendav järv”, „Need, kes elavad Sinises Allikas” jne.
Kuidas haakub nende lugude või siis piltide autori endaga näituse motoks võetud nope raamatust „Naised, kes jooksevad huntidega”?
„Ma mõistan neid naisi, kes vanasti pidid minema heinale, kui oleksid tahtnud maalida. Ja kui naine pidi seda tegema kakskümmend aastat, siis eelistas ta lõpuks minna metsa ja hakata hundiks, kui et veel kord mõisateole minna,” sõnas Piret Veski.
Kui tema silmisse ilmub iseäralik palang ja sõrmed otsivad pintslit, siis lähedased teavad, et ta peab maalida saama või muidu... Nii on sündinud ka selle näituse pildid, väga ilusad pildid.
Näitus „Une ja ilma piiril” jääb avatuks 24. maini.
