Näituse pealkirjas kokku pandud poeetiline ja jõhker räägivad piltide kohta tegelikult palju. Midagi verist — assotsiatsiooni, mida pealkiri esimesena tekitas — siiski ei näe. Maalidel on kehaosad, aga kui midagi on hakitud, siis need rebendid jäävad kesta varju.

„Üha enam räägitakse ühiskonna haigestumisest, hingelisest katkiolekust, paanikahäiretest, stressist. Arstid kirjutavad aina rohkematele inimestele välja rahusteid, õnnelikkuse ensüüme taastootvaid kuulikesi. Inimesed tormavad, stressavad, lõpuks tekitavad rohtudega omale ümber kesta, muutudes ümbritseva suhtes ükskõiksemaks, algselt küll rahulikult rõõmsatena,” kirjutab kunstnik ise maale saatvas tekstis.

Näituse avamisel Billeneeve oma piltide eest rohkem kõnelema ei kibelnud, öeldes, et kui ta nii väga rääkida tahaks, oleks võinud ju kirjanikuks hakata. Aga kui juurde astudes otsesõnu tõlgendusabi sai küsitud, siis üht-teist soostus ta avama.

Billeneeve maalidel on peaasjalikult naised, aga võiksid olla pigem mehed. Ka käib kunstniku oma saatesõnas öeldu rohkem meeste kohta. „Mehed on rohkem katki. Naised saavad alati hakkama,” ütles ta magusa sisendusjõuga. Ja et naised on elutervemad, on neid ka kergem modelliks värvata.

Billeneeve oma öeldust ja maalidest kokku võiks otsida protesti ükskõiksuse, kapseldumise ja mille kõige vastu veel, aga seda tegema ta ei õhuta. „Et protestida, peaks olema sõjakas. Ma ütlen pigem läbi lillede,” sõnas kunstnik leebe naeratusega oma jõuliste piltide keskel seistes.

„Kui miski muu ei meeldi, vaadake valgust ja varju!” kõlas tema soovitus.

Billeneeve on pärit Urvastest. Vahepeal on ta õpingute tõttu siit eemal olnud — ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia —, kuid nüüd nimetab elukohana ikka Urvaste valda. „Kui ma ei ole parasjagu kusagil välismaal kunsti tegemas,” lisas ta. Aga nende käikude nimekiri on üsna pikk.

Oma sisetunne ütleb Billeneevele, et kõige rohkem — 51 protsenti — on temas hoopis setu verd. Ema kaudu, kes on pärit Meremäelt. „See seletab nii mõndagi: minu isikuomadusi, käitumist ja tegevuslaadi. See on setu veri,” põhjendas ta oma enesemääratlust. „Ma olen käinud Setumaal juuri otsimas. Ma ei juurdunud, aga tean, et kunagi juurdun,” lisas ta veendunult.

Maalimine on siiski vaid osa Billeneeve kunstnikuelust, rohkem tuntakse teda ilmselt perfomance’ite kaudu.

„Perfomance on selleks, et väljapoole elada. Ja maalin ma selleks, et rahulikult sissepoole vaadata,” sõnas ta. Nii on asi tasakaalus.

Billeneeve järgmine etteaste Võrumaal peakski tegelikult olema perfomance’i vallas: Meremäe savipäevadel septembris. Näitus Võru linnagaleriis jääb avatuks 11. septembrini.