Bachi Brandenburgi kontserte on kokku kuus. Helilooja kirjutas need 1721. aastal Brandenburgi markkrahvi Christian Ludwigi tellimusel. Kandles kõlas teine, F-duur kontsert. Teost iseloomustab oboe, flöödi, viiuli ja trompeti soleerimine orkestri taustal, nende pillide nn omavaheline vestlus. See tuli hästi välja. Parim oli ehk kontserdi keskmine, Andante osa — õrn ja liigutav nagu maaidüll.

Esimeses (Allegro) ja viimases osas (Allegro/Assai) lööb sekka kõrge trompet. Paraku kõlas see pisut mustalt, kuid olgu öeldud, et teise Brandenburgi kontserdi trompetisoolo kuulub maailma kümne kõige raskema hulka, mille esitamine on proovikivi igale trompetistile.

Kõigest hoolimata jõudis teos hoogsa ja võiduka lõpuni. Üldmulje jäi hea. Oboe, flöödi, viiuli ja trompeti mängijad olid kõik Võru muusikakooli vilistlased.

Mozarti divertisment D-duur, mille helilooja kirjutas 16aastasena, kõlaski keelpillide rühma esituses just nii — nooruslikult ja vallatult. Teos on kolmeosaline: kiire-aeglane-kiire. Mulle meeldisid enam kiired osad. Ka klavessiin oli hea, kõlas Mozartile omases pehmes stiilis. Mängis Johan Randvere.

Kontserdi kahte esimest osa dirigeeris Jaan Randvere, Võru muusikakooli puhkpilliõpetaja, dirigent ja üks selle muusikaprojekti algatajatest. Kontserdil osalesid kõik Jaan Randvere pere liikmed: tütar Maaren viiulil, abikaasa Mirja vioolal ja poeg Johan klavessiinil.

Kontserdi teises osas kõlas Haydni muusika. On kuidagi sümboolne, et pärast Mozartit kuulati Haydnit. Oli viimane ju peaaegu ainus helilooja, kes hindas Mozartit juba tema eluajal.

Oratooriumi „Aastaajad” kirjutas Haydn vanas eas, kuid muusika kaigub elurõõmust. Sügavalt inimlik teos on kantud tervest talupojafilosoofiast, on kohati idülliline, siis lustlik, võimukas ja võidukas.

Suurvormi esitamiseks vajasid Võru muusikud abijõudu. Sümfooniaorkestris mängisid koos Võru muusikakooli õpetajad, õpilased, professionaalid teistest Eesti orkestritest. Oratooriumikooris laulsid nii Võru Hilaro, maaülikooli kammerkoori Camerata Universitatise kui ka teiste meie kooride lauljad. Solistidena tegid kaasa endine Võru muusikakooli õpilane Maris Liloson (talutütar Hanne), Uku Joller (taluperemees Simon) ja Mati Turi (talupoiss Lucas).

Teose kirjutamise ajal meenutas Haydn nooruses kuuldud rahvalaulude viisijupikesi, nägi maarahvast töötamas ja lõbutsemas. Nii võib „Sügises” mõnigi kord viiulite mängus kuulda torupilli venivust ja orkesti tagumisest servast karjakella helinat.

Hetkest, mil dirigent Erki Pehk orkestri lahti lõi, tundus, et on tulemas midagi vägevat. Tuligi. Iseenesest on „Sügis”üles ehitatud lihtsalt: vili on valmis salve panekuks, loodus kiidab töökaid, nüüd on aeg armastada ja lõbutseda. Jahimehed lähevad sarvehüüu kaikudes hirvejahti. Kui valmivad viinamarjad, tehakse veini, kui valmib vein, on aeg tõeliselt lustida. Veinipeoga oratoorium ka lõpeb, tõeliselt võimsalt: helisevad kellad, mürtsub trumm, kõik hõiskavad. Ainuüksi Erki Pehki silmitsedes võis tõdeda, et ta jäi „Sügisega” rahule.

Arvamusi teose kohta on ilmselt mitmesuguseid, ise leian, et väga kenad olid Hanne ja Lucase armutõotuste duett ning talurahva ja küttide koor. Teose lõpp oli ilmselge võidujuubeldus nii esinejatele kui ka kuulajatele. Saalis ei tahtnud ovatsioonid vaikida, palju oli lilli ja õnnitlusi.

„Aastaajad” tuleb tervikuna ettekandele tuleva aasta kevadel. 31. mail 2007 möödub Franz Joseph Haydni sünnist 275 aastat.