Teater. Teatrihuvi tekkis mul keskkoolis ja sellele andis ilmselt tõuke kooliteater. Kui proovisin Viljandi kultuurikolledžisse sisse astuda, siis olin teatris näinud võib-olla kahte etendust. Ja ei fänninud ma mingeid näitlejaid ka. Aga see kulges kuidagi loomulikult. Ma olin lihtsalt nii ebahuvitav inimene, et mul oli ainult üks huvi — teater. Ma ei tea, kas see enam oli loomulik, et ma kultuurikolledžisse sisse sain, aga ma sain.

Mul oli huvi, samas polnud teater mu elueesmärk: kui ma poleks sisse saanud, oleksin valinud sõjaväelise karjääri. Nüüd on teater mu elu osa ja mulle vajalik. Siin on kõike, head rohkem. Ma saan siin sisemiselt põleda ja inimesena targemaks. See on see, mille pärast ma seda teen.

Ma ei tea, kas seda on laval näha või mitte, aga see pole kerge töö. Teater tegeleb inimesega, ühiskonnaga, filosoofiaga. Kui ma mingit rolli loon, siis ma pean selle taustani jõudma, nüansid, miks inimene nii käitub, milline on tema ühiskond ja filosoofia, läbi mõtlema. Nii võib ennast tegelikult utoopilistesse kaugustesse mõelda. Pärast on kohati hüsteeriline sealt tagasi tulla ja raske sellest vabaks saada.

Näitleja. Näitlejatöö võimaldab mul oma edevust rahuldada.

Mul pole unistuste rolli. Aga kui ma sellele mõtlen, siis pigem võiks see olla mõni kõrvalosa, näiteks mõni tähtis niiditõmbaja. Eelistatult nüüdisdramaturgiast — ma isegi pelgan maailmaklassikat, nii kirjanduses kui ka teatris.

Teatriateljee tükkides olen ma olnud peaosas, aga oleksin vahelduseks hea meelega ka kõrvalrollis. Ma ei taha alati keskel kummardada. Tegelikult võiksin teha isegi ühe n-ö sutsu, tulla lavale ja öelda näiteks: teile on kiri.

Lavastaja. Lavastamise juurde jõudsin noorte kaudu, nendega teatriharjutusi tehes. Mõne harjutuse pealt näed, et selle põhjal saab avada muu stseeni elust. Kui peas tekib mingi pilt, idee, siis tahad seda lavastada.

Aga ma ei nimetaks ennast lavastajaks, ma ütleksin pigem: silm kõrvalt. Ma olen pigem juhendaja kui lavastaja. Kõikide tükkide puhul. Ma olen seda öelnud ka, kui plakatite ja kavade trükkimiseks läheb, aga saan aru, et see ajaks inimesi segadusse: mis see „silm kõrvalt” veel on?!

Kui näitlejana saan ma oma võimeid avada — näitleja peab ju olema füüsiliselt ja vaimselt tragi —, siis lavastajana saan ma oma asjad, oma tunded ja mõtted ära öelda. Neid ma lavastangi, st juhendan kõrvalt.

Nii on see abstraktsete tükkide puhul, mida ma olengi teinud. Tekstipõhiste asjade puhul tuleb teistmoodi suhtuda ja nendega ma pigem ei tegeleks. Ei peaks veel tegelema, sest ma pole nii tark.

Et lavastajaks saada, tuleb elu elada. Korra elus tahaks olla ka lavastaja, näiteks viimase tükiga. Ideaalis võiks see olla Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimene osa.

Üks tööpõhimõte. Mulle ei meeldi hilinemine. Kui proov algab kell 11, siis tuleb kohal olla enne 11. Et prooviks valmis olla ja töökeskkonda luua. Mitte nii et 11.03 keegi pahvib veel suitsu või künnab põldu. Kui etendus algab kell 19, siis ta ei saa alata pool tundi hiljem. Tehnilisi apse mõnikord muidugi juhtub.

Mõni näitleja tuleb kohale minut enne etendust ja läheb lavale. Mina nii ei saa. Ma pean olema kohal paar tundi varem, et üldse majja sisse elada. Ja pean saama ka üksi olla, muidu tunnen ennast ebakindlalt.

Liikumine. Ma kasutan oma tükkides palju liikumist, sest see annab võimaluse lisada etendusele teine plaan, mõelda liikumise kaudu taha veel üks lugu. Ma ei nimeta seda tantsuks. See on vabastav liikumine, kontaktimprovisatsioon, kus tuleb partnerit füüsiliselt tunnetada. Kõige aluseks on usaldus. Kui see on käes, võib üksteisele väga lähedale jõuda. Sellist kontakttantsu nimetan ma hea meelega kunstiks.

Kõik algab puudutusest, üksteise tunnetamisest, sealt edasi tuleb improvisatsioon: tõuked, surved, hüpped. Kokku see annab vabaduse olla. Liikumine võimaldab teha muusikat oma kehaga. Kõik need ohked-puhked on toredad, kui inimene liigub.

Mu usk sellisesse liikumisse, sellesse, et see on õige, pärineb teatrikoolist. Võib öelda, et me olime liikumiskursus, tegelesime sellega hästi palju. Ka üks meie diplomietendus oli liikumislavastus.

Ideed. Mingid pildid lajatavad vastu kogu aeg: magades, bussis, tänaval inimesi vaadates jne. Väga palju ideid tekib lugedes, teiste töid vaadates. Siis tuleb need salve panna. Idee võib anda suvaline asi, kas või elektripost. Siis panen selle tallele. Kunagi tekib selle kõrvale teine pilt, näiteks väike laps, kes ajab kärbseid taga. Ja kõrvuti võivad need ühel hetkel äkki tähtsaks muutuda.

Kokkuvõttes saan ma ideid sellest, mis ma läbi elan.

Eeskuju. Eeskujuks nii teatris kui ka elus on mu õppejõud teatrikoolist: Andres Noormets, Eve Noormets, Ingomar Vihmar ja Kaarin Raid. Nad on siiani tähtsad ja ma hindan neid.

Eeskujuks on ka sõbrad: kui ma vaatan, mida sõber teeb, kuhu tema liigub, siis ma näen ühtlasi, kuhu ma ise olen arenenud.

Noored. Olen noori juhendanud viis aastat: projektipõhises A-teatris, Viljandis ja Võru draamastuudios. Noortega peab tööd tegema ja üks osa sellest võiks lõpuks olla ka lavastus. Ainult viimasel ajal see ongi olnud ennekõike tüki tegemine. Ilmselt sellepärast, et kõigil on kiire.

Aga pole õige panna noori mängima oma näpunäidete järgi: nüüd tee nii. See ei arenda kedagi, stuudiotöö kaob ära. Aga me ei koolita ju näitlejaid, stuudiotöö on selleks, et inimest arendada. Noored peavad ise mänguni jõudma, ja jõuavad ka, kui tehakse tööd. Neil peab olema aega eksida, proovida olla kole, ilus jne. Nii saab lõpuks selgeks, kuidas olla reaalne. Ei peagi mängima, peab olema.

On olnud paremaid aegu, aga praegu ma tunnen, et see töö on muutunud tegemiseks. Ja seda ma ei taha.

Elamus. Kirjutasin kunagi ühe luuletuse, et tahan põgeneda Fääri saartele. Rääkisin sellest oma sõbrale ja ta kirjutas sellest omakorda lühijutu. Sel suvel sain ma Fääri saartel ära käia, tänu teatrile. Aga midagi jäi elamusest ikkagi puudu, võib-olla see, et ma ei saanud sinna põgeneda. Nii et ma tahan sinna uuesti minna.

Mulle meeldivad Soome filmid ja kirjanikest Pentti Saarikoski, Jonas Gardell ja Ingmar Bergman. Nendega on seotud ka viimase aja elamused. Teatrist pärinevad need mõne aasta tagant. Võimalik, et mul on jäänud väga head asjad nägemata, sest pole tahtnud vaatama minna. Isu on praegu täis.

Palju rohkem on mind viimasel ajal köitnud pisiprojektid, perfomance’id, mida olen sattunud nägema.

Saavutus. Ma ütlen oma kursusevenna sõnadega, et olen võitnud mitmemiljonilise võidujooksu 28 aastat tagasi: sündisin mina.

Toetuspunkt. Ma laen ennast sõpradega olles. Neid on vähe — kolm —, aga nendega läheks ma küll igale poole.

Töös on mu toetuspunkt endale antud aeg üksi olla. Päeva sees tähendab see tunnikeseks eraldumist. Koos minuga on siis hea muusika, aga see ei tähenda, et ma istuks nagu kägu — see aeg on seotud enese treenimisega.

Aeg-ajalt tahan minna mõnda linna või kohta, kus keegi mind ei tunne ja kus saab n-ö möödasõitvaid ronge vaadata.

Eesmärk. Praegu on päris palju rabelemist, aga üle 40aastaselt võiks mul olla selline vabadus: mina valin, mis tööd ma teen, mitte ei valita mind. Siis teen ainult seda, mis mind huvitab.

Tahaks olla targem ja osata põhjendada asju, mis nad on ja milleks — ka neid, mis ei kuulu teatrisse —, inimestele, kes viitsivad minuga dialoogi astuda. Kunagi tahaks olla küps anda aus sõna edasi teistele.

ARVAMUS

Meinhard Uiga, teatriateljee näitleja

Pean Tarmot sõbralikuks ja tagasihoidlikuks inimeseks. Tagasihoidlikuks selles mõttes, et kui ta tuli meie teatriateljeesse, siis läks tükk aega, enne kui ma sain teada, et tal on näitlejapaberid taskus. Tavaliselt tuleb see kohe välja, aga tema ei tahtnud silma paista. Mängutase muidugi näitas, et ta on meist [asjaarmastajatest] peajagu üle.

Mängupartnerina on ta ideaalne. Eks heal tasemel näitlejaga mängides on endal ka kergem osaga välja tulla.

Aga tema lavastused on jäänud mulle mõistetamatuks. See ei ole tema probleem, vaid minu miinus: ma olen konservatiivne ega saa neist uutest suundadest hästi aru. Tema otsib jälle uut, ei taha teha seda, mis on tavapä­rane.

Ta on ka draamastuudio õppejõud ja mulle on torganud silma, et need noored, kes on ateljee lavastustesse mängima kutsutud, on väga küpsed. See on mind vapustanud ka stuudio tükkides. Ma pole neist küll alati aru saanud, aga tegelaste mäng on olnud väga heal tasemel. Nad on jõudnud paari aastaga sinna kus meiegi, kes me oleme siin eluaeg isetegevust harjutanud.

Andres Noormets, teatrikoolis kursuse juhendaja, praegu kolleeg

Tarmo on selline vend, et kui ta teatrikooli lõpetas, siis üks õppejõud nõudis talle erialas keskpärast hinnet põhjendusega, et see mees on kui „kultiveerimata hiidlaas”. Antud märkus väljendas tollases kontekstis siis seda, et teatritehnikad oleks tüübile justkui vähe külge jäänud ja tema potentsiaal justkui avamata. Mõtlesin endamisi, et märkuse tegija tuli välja hoopis ootamatu ja väga täpse komplimendiga, sest on vähe asju, mis oleksid trööstitumad ja mõttetumad kui kultiveeritud hiidlaas. Loodan, et Tarmo seda hiidlaant oma olemuses väga kiivalt kaitseb ja säilitab ning ei vaheta seda ühegi tasuva maatüki vastu mõnes majanduslikult strateegilises piirkonnas.