Tõepoolest, lisaks totaalsele hinnatõusule pandi meid rinda pistma ka prügikollidega, kes nüüd otsustavad, kas jäätmekonteiner läheb autokasti või tuleb hoopis meie õuel kummuli keerata. Nüüdsest võib juristi paberita prügivedaja meist igaühe suliks ja petiseks tembeldada, et näe, tahtis vale prahti kasti sokutada. Vähe sellest, talle on antud õigus minu banaani- ja kartulikoored läbi sortida ning siis neist veel pilti ka teha. Kuriteo tõendusmaterjaliks! Õudne, kas pole?

Keegi Interneti arvukaist arvajaist ütles otse välja: tehti seadus valmis, aga unustati ära, kelle jaoks, sest elanikkonnaga suhtlemine jäeti kõrvale. Arvajal on tuline õigus: tarbija ehk siis meie teiega, kelle elamises see prü­gi tekib ja kellele oleks pidanud täpselt selgitama, kuhu midagi panna, läks seadusandjal sootuks meelest. Aga arvamuse esimese poolega, et ununes ka see, kellele seadus tehti, ma nõustuda ei saa. Sellepärast, et olin jäätmeseaduse tegemise juures ja nägin asja täpselt pealt.

Minu arusaamise järgi valmiski jäätmeseadus eelkõige prügiveofirmade, mitte elanikkonna huvidest lähtudes. Praegu võimutsevad Eesti prügiturul kaks rahvusvahelist suurtegijat. Igaüks võib nende nimesid oma hoovile ostetud või renditud prügikonteineri pealt lugeda.

Kuidas need kaks siia sattusid? Kogemus ütleb, et ilma mõne tugeva poliitilise jõu toetuseta ei astu eestlaste mängumaale ükski maailmafirma. Kui tal aga õnnestub tulla, siis makstakse maaletoojale kopsaks hüvitis ja kindlasti toetatakse teda ka valimistel. Muidugi loodetakse, et võimule upitatud erakond välisfirmat edaspidi ka mõne seaduseparandusega aitab. Minu meelest ühte sellist abiprojekti me praegu kõik üheskoos ellu viimegi.

Et pärast 1. jaanuari prügimäed enam sorteerimata prügi vastu ei võta, veofirmadele läheks sortimine aga hirmus kalliks maksma, otsustati lasta see must prügikolli töö elanikel endil ära teha. Ja seda loomulikult tasuta! Võib vaid ette kujutada, mitmeid miljoneid kroone prügifirmad nüüd kokku hoiavad ja oma kasumisse kirjutavad. Kuid kas rahva jaoks on prügiveo hinda selle võrra alandatud? Loomulikult mitte. Prügiveohiiglase Cleanaway enesekindel tegevdirektor Argo Luude ei häbenenud meedias hõisata: „Rumalat ja harimata rahvast on lihtne manipuleerida.” Ta pidas silmas kohalikku tarbijat, kes prügi sortimise reegleid veel selgeks pole saanud. Kuid kas ei ole selgitustöö tegemine mitte veofirmade enda kohustus? Just nemad on puhtast ja sorteeritud prügist huvitatud, sest direktor Luude meelest oleks patt praegusel tarbimisajastul maha matta tuhandeid tonne materjale, mida saab taaskasutusse müüa. Mõistagi läheb müügist teenitud tulu jällegi veofirma kontole.

Seega toodame kõik ühiselt kasumit kahele suurele Euroopa prügifirmale. Anname tasuta ära hulga taaskasutuseks mõeldud toorainet ja lisaks sorteerime selle enne üleandmist ära ka. Kõige mustema osa veofirmade tööst pani seadusandja elanike endi õlgadele. Kuid Riigikogu unustas seejuures mõjutada hinnakujundust. Praegu on asi nii, et majarahvas sordib prügi oma köögis, annab selle eraldi konteinerites veofirmale üle ja siis... maksab enda tehtud töö eest firmale veel peale! Olin ise parlamendis jäätmeseaduse loomise juures ja mäletan ägedaid vaidlusi eespool nimetatud probleemide üle. Kahjuks, nagu ikka, jäi suurettevõtjaid toetavate oravate hääl saalis peale ja opositsiooni tulisest kriitikast hoolimata võeti vasturääkivustest kubisev seadus vastu.

Prügimajandus toodab järjest suuremat kasumit ja see teeb jäätmete kogumisest ahvatleva ettevõtlusvaldkonna. Kahjuks on elanikkonnast tehtud selle äri üks, kuid dividende mitteteeniv osanik. Rahva roll on prügi teha ja seda sorteerida. Korrastatud jäätmete rahaks pesemise üllas ülesanne jäeti, nagu meil viimastel aastatel on kombeks, välisinvestorite õlgadele. Eks püüdkem neid siis hästi teenida ja banaanikoored ikka õigesse kotti panna...