Milliseid Eesti ­piirkondi majandussurutis kõige valusamalt puudutab?

Raske vastata, sest tõsist analüüsi pole olnud aega teha. Meie majandusolukorda võib iseloomustada sõnadega: kinnisvaramull on lõhkenud. Kui kinnisvarast lähtuda, siis mõjutab selle mulli lõhkemine kõige rohkem ikkagi neid piirkondi, kus ta kõige rohkem õhku täis oli puhutud. Kahtlemata tehti seda rohkem Tallinnas, vähem Tartus.

Võib öelda, et kõige rohkem tunnevad majandussurutist enda turjal kinnisvara- ja ehitussektor. Kus on suurem ­elanike kontsentratsioon, kus on roh­kem ehitatud, seal on see küsimus ka teravamalt päevakorral.

USA püüab oma majandust 700 miljardi dollariga hullemast päästa, kuid pole kuulda, et Eesti valitsus midagi niisugust kavandaks. Kas valitsus peaks praegu raskustes ettevõtteid toetama?

See, mis Eestis peab juhtuma, on muudatused majandusstruktuuris. ­Laenurahaga veetud kinnisvara- ja ehitussektori kiire areng on läbi. Odavat laenuraha pole enam kuskil maailmas. Eesti majan­dus on väga väike, maailma mõistes peaaegu olematu. Ameerika valitsus püüab päästa olukorda Ameerikas ja nende sammude mõju jõuab merelainena ka Eestisse. Eestil on reservid olemas — valitsus on raha kogunud, meil on hoiuste tagamise süsteem, kommertspankade kohustuslik reservmäär —, kuid nende kasutamise aeg ei ole praegu käes.

Reservid on mõeldud pensionide maksmiseks sügava kriisi ajal. Kui aga suured ettevõtted satuvad raskustesse, kas riik peaks aitama neil keerulisel ajal toime tulla?

Võtame näiteks ehitussektori. Me räägime, et kinnisvaramull on lõhkenud, aga ehituses on ikkagi väga palju inimesi hõivatud. See sõnum on juba vaikselt kõlanud, et riik peaks nüüd rohkem ehitama ja ehitajatele tööd andma. Minu arvates tuleb ehitada seda, mida on tarvis ehitada, mitte ehitada selleks, et ehitajatele tööd anda.

Minna ehitussektorile appi on riigi tuleviku seisukohast äärmiselt rumal mõte. Me ju tahame, et meie tööjõud liiguks madala tootlikkusega harudest suurema lisandväärtusega harudesse. Riik peaks praegu panustama inimeste ümberõppesse, täiendusõppesse; see on koht, kuhu raha suunata, mitte kunstlikult kinnisvarapärmiga üles köetud sektorisse. Mida varem selline korrastumine toimub ja õhku täis ettevõtmised normaliseeruvad, seda parem.

Kapitalistidel on praegu ilmselt hea meel, sest koos tööpuuduse kasvuga tekib tööjõuturul suurem pakkumine ja seega ka tööjõu valik. Kas riik jagab vaikides seda seisukohta?

Ei saa niiviisi öelda. Ükski poliitik ei ole rahul sellega, et tööpuudus kasvab. Kindlasti ei soovi me seda endale. Majanduslangus on aeg, mil tehakse enamik neid otsuseid, mis valmistavad ette uut tõusu. Mõõnaperioodil tuleb teha majandusstruktuuris muudatusi, et edasi minna.

Paratamatult käib sellega kaasas töötute arvu kasv ja ma ei usu, et Eesti siin erandiks on. Eesti on olnud väga edukas. 1990ndate aastate lõpus oli meil töötuse protsent 14 ja nüüdseks oleme jõudnud statistiliselt nelja protsendini, mis tähendab, et tööpuudust peaaegu ei ole. Meil on tööjõupuudus.

Selline olukord, kus töövõtja dikteerib tööandjale tingimusi, ei ole majandusele hea. Kuna Eesti rahvaarv on väike ja tööealise rahva vanus kasvab, siis on meil kindlasti neid erialasid, kus tööpuudust ei tekigi. Näiteks meditsiinis. Tööpuudus saab tekkida teatud sektorites, näiteks sellessamas ehitussektoris.

Ütlesite, et langusperiood on õige aeg olulisi ­otsuseid teha, tõusu ette valmistada. Mida Võru­maal tuleks otsustada, et tõus saavutada?

Mille eest ma Võrumaad kiidan, on kutsehariduskeskus. See, et Väimelas on selline kompleks ehitatud ja sisuga täidetud, on väga tähtis. Erialad on seal õiged ja head. Baas on olemas ja ma soovitan noortel haridus kodukandis omandada.

Soovitan tegelda sellega, mida ettevõtjad teha oskavad, ja teha seda võimalikult hästi. Kindlasti on küsimuseks, kuidas tegutseda efektiivselt. Praegust seisu arvestades on tubli see ettevõtja, kes suudab eksportida. See väljendub turismis, puidusektoris.

Meie kandi probleem on nõrk turundus. See on raske, aga sellega tuleb tegelda. Tuleb tegelda traditsiooniliste asjadega, kuid neile tuleb lisada üks rosin, üks komm sinna tordi peale panna. Anda lisandväärtus. See on võimalik, aga selleks on vaja ennast harida.

Peaminister tõi Riigikogule eelarve, mida peetakse täitumatute unistuste eelarveks. Mida Riigikogu sellega peale hakkab?

Kindlasti on positiivne, et see üldse tuli. Maailmamajandus muutub nii kiiresti, et keegi ei oska öelda, missugune on selle tervis mõne aja pärast. Eelarve tegemine on olnud täis vastuolusid, kuid hinnatav on see, et makse ei ole tõstetud. On oluline, et kõik ministeeriumid on oma kulusid kaheksa protsenti kärpinud. Mina ütlen, et kärpimisruumi on veelgi, kuid see on positiivne algus. Ma loodan väga, et ministeeriumid korraldavad ümber oma struktuuri, et ei lõigata lihtsalt kääridega maha, vaid toimub tõsine töö ümberkorraldamine. See on võimalik. Ma ise olen olnud maavanem ja nägin, et eelarves on võimalik kokku hoida ja tööd on võimalik efektiivsemalt teha.

Positiivne on see, et ettevõtlust mõjutavad maksud pole tõusnud. Me ei tohiks majandussurutises halvendada ettevõt­luskeskkonda, kust tuleb ühis­konna rikkus. Seda raha, mis on maksumaksjalt võetud, tuleb kasutada võimalikult efektiivselt, kulutada nii vähe kui võimalik ja saavutada nii suur efekt kui võimalik.

Me oleme tulumaksurefor­mi aastaks peatanud. See tähendab, et oleme maksumaksja rahakotist ära võtnud ligi 1,6 miljardit krooni, mis muidu oleksid seal olemas. Mida rohkem raha on rahva käes, seda parem majandusele. Mõni ütleb, et mis see mõnisada krooni kuus ära ei ole, aga Eesti majanduse jaoks on see peaaegu kaks miljardit krooni, mille maksumaksja paneb tarbijana sinna, kuhu vajalikuks peab. Makromajanduslikult on see väga suur summa.

Kas Riigikogust on oodata mingeid maksusürpriise, mida valitsus välja ei käinud?

Ma väga loodan, et suuri sürpriise ei ole. Kindlasti seisab ees tõsine töö, kas või sellepärast, et eelarve pandi valitsuses kokku väga kiiresti. Tark tegu on see lahti lammutamata jätta.