Sinu äsja ilmunud raamatu esimene peatükk ilmus 2001. aastal Võrumaa Teata­jas järjejutuna sinu nime all, aga nüüd on raamatu autoriks keegi Arju Virukas. Miks nii?

Ega ma olegi ­sünnijärgne võrulane. Minu vanemate talu asus Lääne-Virumaal, aga osa maast oli Harjumaal Kuusalu vallas, seepärast kasutasin päritolujärgset liitnime?

Mis pani seda raamatut kirjutama?

Pärast järjejutu ilmumist sain lehelugejatelt mõned kirjad, kus soovitati teemat jätkata. Päris sama teema oli koos Eesti iseseisvumisega ammendunud, tuli edasi minna. Selle mainitud järje­jutu kirjutasin juba 1988. aastal. Avaldamise eest oleks tol ajal veel kinni pandud. Käsikiri oli peaaegu valmis juba kaheksa aastat tagasi, aga tõsist avaldamise mõtet ei tekkinud. Mõtlesin pigem, et las jääb sahtlisse.

Mis sai siis nüüd, 20 aastat hiljem, avaldamise tõukeks?

Sõprade tuttavate soovitused. Kakskümmend aastat olid ilukirjutamise mõttes unelevad aastad. Kirjutasin sel ajal hoopis teistlaadi asju: riigikaitse seaduseelnõude raame, kontseptsioone ja ametlikke analüüsidokumente.

Need kakskümmend aastat olid lihtsalt laagerdusaeg. Seda raamatut olen tegelikult kirjutanud kokku kuu või kaks. Vein, konjak ja viski pidavat laagerdudes paremaks minema, ehk saab seda ka kirjutatu kohta öelda...

Milline seos on raamatu sündmustel tegeliku eluga?

Sellele küsimusele on raske üheselt vastata. ­Kogu sü­žee toetub detailideni tolle­aegsele ajaloolisele taustale — see on ajavahemik detsembrist 1988 kuni detsembrini 1994 —, aga tegelaskujud ja sündmused on välja mõeldud.

Nagu saatelauses ütlen, määrab elus palju juhus, aga see pole teab mis suur avastus.

Oled pühendanud raamatu Helve ja Jaak Oti ning teiste Estonial hukkunud võrulaste mälestusele.

Estonia hukkumine oli ja on praegugi väikse eesti rahva jaoks üks lohutamatu katsumus, suisa tragöödia. Selle põhjused, ilukirjanduslikust vaatenurgast muidugi, on enam kui 20 leheküljel sees.

Edu „Detsembripäikesele”!

Aitäh! Tõsi, detsembris võiks rohkem päikest olla.