NÄITUS • Nädala algul sättis linnagaleriis Kandles oma näituse üles Võrus tegutsev Suletud Ateljee. Trend on ju selline, et tuleb olla avatud — uutele kogemustele, energiale, ideedele, klientidele jne. Miks peaks siis keegi tahtma uksed lausa kinni kiskuda? Suletud Ateljee väljapanek „Pastelne kogemus” teeb kohe selgeks, et midagi valgustkartvat seal ei sünni. Kaheteistkümne inimese käe all sündinud sumedad pastellid silitavad kõigi nende pilku, kes peavad lugu klassikalisest kunstist ja on igasugusest abstraktsionismist kas tüdinud või pole sellest kunagi hoolinud.
Natüürmordid ja loodusvaated räägivad enda eest ise ja mingit lugu juurde ei vaja. Ateljee juhendaja Tiit Varblane soostus ka küsimusele vastama: uksed on suletud eelkõige pealepressiva kära eest. „Ma olen palju kuulnud, et öeldakse: astuge läbi, räägime juttu... Aga mis siin jututada — tööd on vaja teha,” lausus ta toimekalt.
Nimi sai selline, et tõrjuda arvustajaid. Suletud Ateljees saab kunstihuviline maalida seda, mida ta tahab: kas koju mõne pildi või kellelegi jõulukingi. Kui on soov teha kassipilt, õpetab Tiit Varblane, kuidas joonistada kassi.
Piire ei nihutata
Rõhk pole mitte niivõrd elamuste väljavalamisel, kuivõrd tehniliste oskuste omandamisel. Kui Tiit Varblase sõnadega öelda, siis ei püütagi kunsti piire liigutada. Klassikalisemalt ja akadeemilisemalt mõtlema õppida küll. Sellest on tema meelest Võrumaal puudu, kaltsuvaipade ja pottide tegijaid aga jagub.
Ta ei varjanud heameelt, et joonistamisoskust on ka kõrgemates kunstikoolides jälle hindama hakatud. Suletud Ateljees A-st ehk joonistamisest alustataksegi. „Alustame n-ö telliskivist, see tähendab: vormide joonistamisest. Valgus, varjud, perspektiivid,” loetles Tiit Varblane ja lisas võrdluse: „Muusikakoolis ei käi ju ka nii, et seda nooti ma ei oska ega taha võtta, selle jätan vahele.”
Suletud Ateljee asub ühes Laane linnaosa Stalini-aegses majas. Sealsed kõrged laed loovad kunstiharrastajate jaoks hea atmosfääri. Tänavune sajune suvi maalipukkidega loodusesse putkamist ei soosinud, aga iseenesest peetakse seda parimaks viisiks talveks maalimisainest koguda.
Tiit Varblane lisas, et mälupikendusena saab muidugi ka fotosid kasutada. Just nii on valminud ka mõned näitusele jõudnud pastellid. Natüürmordid seevastu, nagu hea toon ette näeb, ei ole maalitud pildilt, vaid ikka ehtsana lauaservalt.
Suletud Ateljee alustas tegevust tänavu, aga tuli juba mais välja esimese näitusega. Siis tutvustati linnagaleriis oma joonistusi („Joonistav käsi”). Tiit Varblane juhendajana söandas öelda, et tulemused olid ja on seekordki päris head. „Täiskasvanutega on hea töötada: neil on omal tahe teada saada,” lisas ta.
Kunstihuvi ei küsi ametit
Ateljee tuumikusse kuulub praegu kümmekond kunstihuvilist õpetajatest õmblejateni. Juhendaja Tiit Varblane ise peab Kaitseliidus valvuriametit.
„Need ei ole üksteisest nii kaugel,” vastas ta enesestmõistetavusega küsimusele, kuidas kaks nii erinevat ala — kunst ja Kaitseliit — ühes inimeses haakuvad. „Joonistama harjunud käsi on tulistamisel täpne, see sai juba sõjaväes selgeks. „Kaevikus” istudes on jälle aega mõelda, ei pea minema eraldi turismitallu mediteerima.” Neid sõnu kinnitavad ka kolm mõjusat sellest sügisest haaratud pastelset metsavaadet näitusel.
Väike märkus: ateljee uksed ei ole nii suletud, et sealt sisse ei mahuks, kui huvi on.
