Võrumaal avati geenivaramu ­andmekogumiskabinet aasta tagasi Lõuna-Eesti haig­las, peale selle koguvad geenidoonoritelt andmeid mõned perearstid. Geenivaramuga liitunuid on maakonnas praegu üle 1900, aga neile oodatakse tublisti lisa.

Geenivaramu kaugem eesmärk on luua 100 000 doonorit hõlmav andmepank. See on aluseks teadusuuringutele, et tulevikus täpsemalt haigusi diagnoosida ja ravi tõhustada.

Vere annetamine ja küsi­mustiku täitmine võtavad geenidoonoriks saajalt kõigest paar tundi, aga kasu, mis sellest tulevikus tõuseb, võib asjatundjate sõnul olla hindamatu.

Geenidoonor loovutab 45 milliliitrit verd, aga jätkub seda sadadeks uuringuteks mitmekümneks aastaks.

„See on ennekõike tulevikku suunatud projekt.Selline andmekogu võimaldab geenide ja haiguste vahelisi seoseid avastada ja seeläbi tulevikus paremat ravi pakkuda,” ütles Margus Ots.

Geeniandmepanku luuakse ka mujal maailmas, aga Eesti geenivaramu väärtuseks on see, et doonori DNA-andmeid täiendatakse tema terviseandmetega. Just selle koosinfo põhjal on võimalik haiguste ja geenide vahel seoseid luua.

Kasu kasvab ajaga

Sinnamaani läheb küll veel aega. Praegu kogutakse andmeid, nende põhjal saab teha uuringuid ja viimaste alusel jõuda tulemusteni. Margus Otsa sõnul võib see juhtuda 5—10 aasta pärast. Arvestades tehnika ja teaduse kiiret arengut loodetavasti pigem varem kui hiljem.

„Ikka küsitakse, kas kohe saab ka mingit kasu,” ­jätkas Margus Ots. Tema sõnul saab küll: kasuks võib pidada kas või seda, et inimene analüüsib küsimustikku täites oma liikumis-, toitumis- ja uneharjumusi. „Seda võib nimetada ka terviseinventuuriks,” lisas ta.

Viimasel ajal on geenivaramu jõudsalt täienenud ja projekti eestvõtjad loodavad, et aasta lõpuks on koos 30 000 inimese andmed.

„Tegelikult saab geenidoonoriks ainult kümme protsenti rahvast. Kiirustage, sest kõik ei saagi!” esitas geenivaramu projektijuht Lea Tobreluts üleskutse aga hoopis teise nurga alt. Geenivaramuga võivad liituda kõik, kes on vähemalt 18 aastat vanad. Takistuseks ei ole ka haigused ega kõrge vanus.

Lea Tobreluts ütles, et pigem vastupidi: vanemad inimesed, kes on põdenud rohkem haigusi, kannavad endas palju huvitavamat infot.

Uuringud juba käivad

Andmekogumine alles käib, aga juba on töös ka teadusprojektid, milles geenivaramu on koostööpartner või mille tarvis ta on väljastanud andmeid. Lea Tobreluts tõi mõned näited: andmeid on kasutatud näiteks päriliku vähi, naiste viljatuse ja vererõhu-uuringuks.

Andmekogu põhjal on koostatud ka esimesed tuhat­kond geenikaarti, mis on olnud aluseks genotüüpide võrdlusuuringule. Selle põhjal võib öelda, et väike erinevus on olemas isegi põhja- ja lõunaeestlaste vahel. Veel selgus, et eestlase genotüüp on üsna sarnane lätlase, leedulase ja isegi venelase genotüübiga.

„Peame end väga lähedaseks soomlastega, aga hoolimata oma sarnasustest keeleruumis, erineme soomlastest hoopis rohkem kui näiteks lätlastest,” tegi Lea Tobreluts intrigeeriva kokkuvõtte.

Avastusi on aga veel ees.

2 KÜSIMUST

Miks hakkasite geenidoonoriks? Mis kasu loodate sellest saada?

Ülo Tulik:

See on innovaatiline projekt, millest on tulevikus suurt kasu loota, ka minu sugupuule. Mul on viis last ja see on nende jaoks väga vajalik. Aga ma loodan, et saan sellest ka ise veel kasu.

Tanel Linnus:

Elus on nii seatud: selleks et midagi uurida, peab olema mingisugune materjal. Koolijuhina näen kurja vaeva, et saada ette­võtjatelt tagasisidet, mida nad koolilt ootavad. Sellepärast saan aru inimestest, kes vajavad oma tööks teistsugust alusmaterjali.

Kui inimene on uppumas, tõttame teda päästma. See on loomulik. Selle projektiga vaadatakse kaugemale: tänu sellele, et hakkame doonoriks, saavad ehk abi need inimesed, kes on haigustesse uppumas 10-15 aasta pärast. See on meie kauge abi neile.

Inimesed saavad sellest kasu — miks peaks ise alati kasu saama?!