Margus Rump on töötanud vabakutselise kunstnikuna alates 1997. aastast. Selle näitusega tähistab ta oma 40. sünnipäeva. Kunstnikuna on ta end ise ­harinud. Tal on omapärane ja meeldejääv käekiri, mistõttu on teda peaaegu võimatu kellegagi sassi ajada. Talle ainuomane on ka valguse kujutamise motiiv.

Rumbil on rääkida oma lugu. See on temaga juba pikka aega kaasas käinud ja tal on olnud aega seda lihvida, laskuda nüanssidesse. Näituse pealkiri „Ajatu olemine” kirjeldab seda lugu hästi.

Rump on täiendanud end Indias. Seejuures ei ole ta võtnud omaks niivõrd India kunsti traditsioonilist vormi, kuivõrd selle iidse maa filosoofia, mõttetarkade õpetused, mis annavadki tema müstilist valgust ja kujund­likke märke täis maalidele sisu.

Tema maale võib võrrelda maagiliste diagrammide, mandalatega. Kunstnik usub, et seesugustel sümbolistlikel maalidel võib olla ka tervendav mõju. Ja tõepoolest on teatud puutepunktid tema töödel ja alternatiivravis kasutatavatel tervendavatel piltidel. Viimase juured ulatuvad idamaade ja new age’i õpetustesse.

Üheks oma eeskujuks nimetas Rump aga Salvador Dalid. Armastus sürrealismi vastu on tema maalides tõesti esindatud, nagu ka armastus fantasy arti fantaasiaküllase maailma vastu. Kunstnik ise ütles aga, et tema liigitamisega ei tegele.

Kuigi Rump jääb kindlaks motiividele, mis on talle ammusest ajast südamelähedased, tema maalid üha täiustuvad ja muutuvad.

Hillar Kärna on sündinud 23. septembril 1936 Tartus. Ta on õppinud mitmes kunstikoolis, tema põhilised väljundid on olnud õlimaal ja joonistus. Eelistatud on pigem traditsioonilised teemad, nagu maastikumaal ja portree. Mõlemat näeb ka seekordsel näitusel „Kodukandi vaated”.

Tegu on Pallase traditsioonis töödega — asjata ei nimetata Kärnat viimaseks pallaslaseks. Traditsiooniline lähenemine toetab ideed kodusest ja tuttavast. Portreed emast, vennast ja iseendast noorena vaid süvendavad seda oma-tunnet, mis kodukoha armsaks teeb.

Tööd on seda väärtuslikumad, et sellist maalilaadi tänapäeval naljalt enam viljelda. Õigus on Kärna kunagisel koolikaaslasel Jüri Marranil, kes ütles, et need pildid räägivad värvi keelt. Värvimäng on Kärna töödes keskne.Ta on värvimeister.

Sergei Narkomanov on Eesti kunstimaastikul võrdlemisi uus tegija. Näitus „Võõrutus ELUst kui liigharjumusest” on tema teine ja seni suurim näitus selle pseudonüümi all. Vahel peab kunstnik ühes näituse kontseptsiooniga nime väänama.

Kesksel kohal on keskkond, kust kunstnik pärineb. „Maailm, milles ma elan, on kole. See kõik on oksendamaajavalt kunstlik, võlts, kirev /–/,” öeldakse näitust tutvustavas tekstis. „Elan Valgas raudtee lähedal rajoonis, kus on tööstus, paneelhooned, logistika ja supermarketid. Mul on siin kitsas olla.”

Just sellest on saanud kunstnik ajendi haarata mis iganes materjali järele, et öelda seda, mis hingel. Just nimelt haarata mis iganes materjali järele: tema tööd on kollaažid kõiksugu olme­kraamist.

Pealkiri „Võõrandumine ELUst kui liigharjumusest” võib tunduda suitsiidne, tegelikult on näituses südamlikkust ja huumoritki. Ausus ja vahetu väljendus on õnnestunud Sergei Narkomanovil hästi välja mängida.

Kolm eri väljapanekut. Olles neile tiiru peale teinud, tekib aga tunne, nagu oleks tegu ühe näitusega, milles kolm kunstnikku räägivad ühe asja eri tahkudest. See üks asi on inimene oma keskkonnas.

Kärna ja Narkomanov räägivad otseselt kodukohast ja lõikav on see kontrast, kui erinevat tähendust võib üks asi omada. Rump räägib aga sisekaemusest, inimese kulgemisest selles keskkonnas, kuhu ta on paigutatud ja mis moodustab paratamatuse, millega võib leppida või siis mitte.