Selle näituse aluseks on 2007. aasta lõpul Tallinna Vabaduse galeriis välja pandud näitus „Jazz ja ­armastus”. Need kaks märgusõna ongi näituse verstapostid. Tööd on maalitud spontaanselt ja tundega nagu armastusele kohane. Neis on julgust ja otsekohesust. Kui midagi on öeldud, siis valjusti, nii et kõigile kuulda oleks. Lemmikmotiiviks on musitseerivad pillimehed, kelle taga võib ära tunda ka reaalseid inimesi. Džäss on Rohu­saart tugevalt inspireerinud ja ta on selle kire lõuendil esitanud.

Värvid, rütmid. ­Komplekt torkab silma kirevusega, kunstnik on värvi heldelt valanud. Kompositsioonid on dünaamilised, tempo liikuv. Kehade, käte, jalgade kordused teenivad kõik eesmärki imiteerida muusika, helilainete võnkumist, püsivust. Tihedalt läbimaalitud lõuendid annavad intensiivse, rikkaliku tulemuse. Kerge on endale ette kujutada bongode, džembede, saksofonide ja kontrabasside helivalli, mis kuulaja-vaataja endasse matab.

Rohusaar on kodus muusikategemise köögipoolega. Ta käsitleb teemasid nagu hea viisijupi unustamine („Otsib kadunud lugu”) ja pillide kahekõned („Vestlus”).

Džässi kaudu leiavad käsitlust ka ­kultuuriajaloolised teemad, nagu hea ja kurja igavene võitlus, yini ja yangi paratamatu kooseksisteerimine musta ja valge vastanduses („Kahekõne”). Tööga „Banaalne” avaldab Rohusaar ilmselt oma arvamust Man Ray sürrealistliku foto „Ingres’i viiul” kohta. Viimane ripub muide praegu üleval KUMU näitusel „Tegelikkuse sabotaaž”.

Rohusaare tööd on impressionistlikud, aga neis leidub ka sürrealismi ja futurismi elemente. Liikumine ja ühe aistingu edasiandmine teise kaudu on need püüdlused, mille hilisem koomiksikunst on üle võtnud. Lihtsad võtted nagu elementide kordus tekitab kiire liikumise tunde; suust või muusikainstrumendist paiskuvad ­kiired tekitavad valju heli tunde. 1911. aastal imiteeris futurist Umberto Boccioni heli, andes oma maalile pealkirja „Tänavamüra tungib tuppa”. Neid lihtsaid, kuid praktilisi võtteid on Rohusaargi oskuslikult kasutanud.

Lemmiktööd on „Ryo” — võluvalt lihtsa kompositsiooni ja kõrgetasemelise teostusega kujutatud musitseeriv kitarrist; „Rütmitunne” — leekpunase seelikuga tütarlaps tammumas paljaste jalgadega hiiglaslikul džembel.

Piret Rohusaare näitus jääb linnagaleriis avatuks 5. jaanuarini.